Kaheaastase Kristoferiga üksi elav Natalja kirjutab, kuidas ta leidis endas jõudu kolida oma perest eemale pealinna ja viia lõpule unistus omandada magistrikraad.
"Sõidan varahommikul kooli poole. Olen kohe esimene kaitsja. Närvi sees peaaegu ei olegi. Magasin ka nii hästi, et hommikul ei suutnud kuidagi unest ärgata. Ainuke asi, et kooli poole sõites... valguvad pisarad silmadesse. Ei, need ei ole hirmupisarad. Need on pingelanguse pisarad, õnnepisarad. Lõppemas on üheksa kuu pikkune kooliperiood. Teekond täis valikuid, lapsehoiu organiseerimist ja võitlust iseendaga.
Olin 2009. aastal alustatud magistriõpingutega, üks aasta oli tehtud. 2015. aasta suvel otsustasin üsna viimasel hetkel, et naasen kooli ja lõpetan magistri ära. Ei ole need poolikud asjad elus head. Kooli algus langes kokku väikelinnast Haapsalust Tallinnasse kolimisega.
Olin sõbrannaga kokku leppinud, et tema hakkab väikese tasu eest toona pea kaheaastast Kristoferi koolipäevadel hoidma. Vahetult enne kooli algust aga selgus, et isiklikel põhjustel ei saagi sõbranna mind lapsehoiuga aidata. See oli paras šokk. Olin ju juba kooliõpilaste nimekirja kantud ja ka kolimise protsess oli juba pooleli. Tagasiteed ei olnud, aga Kristoferile polnud ka hoidjat. Proovisin otsida n-ö kutselisi lapsehoidjad, aga see ei õnnestunud.
Siis andis mu sisetunne märku, et võiksin võtta ühendust ühe tuttavaga, kes oli samuti lapsega kodune. Pakkusin välja, et mina hoiaksin vahel tema last ja tema minu oma - vastavalt vajadusele. Minu suureks üllatuseks ta oligi nõus! Järgneva üheksa kuuga sai Maarjast meie päästeingel, kes hoidis armsalt Krisi minu koolipäevadel. Abiks olid ka teised sõbrannad ja perekond.
Koolipäevade planeerimine nägi välja umbes nii. Iga kuu ja iga nädala alguses vaatasin ma tunniplaani üle ja hakkasin helistama, kirjutama, küsima - kes, mis päeval, kui kaua saab Krisi hoida. See oli meeletu logistika ja pidev abi palumine. On raske sõnadesse panna, kui palju saadud abi mulle tähendas ja tähendab! Oli ka päevi, kus näiteks mu ema pidi oma puhkepäeval kell seitse hommikul bussiga Haapsalust Tallinna startima, et ma jõuaksin kella kümneks kooli. Sõbrannad käisid oma lastega minu juures ja viitsisid siin tunde olla. Lähedaste tugi ja olemasolu oligi see, mis andis mulle nii palju positiivsust ja jõudu.
Rasked hetked algasid kohe, koos kooliaastaga. Täpselt esimeseks oktoobriks, lapse sünnipäeva päevaks pidin esitama magistritöö projekti. Olin alles kolinud, üritasin sisse elada uude elukorraldusse, Kris tajus kogu seda stressi, magas halvasti, jonnis jne. Sellises olukorras juhendaja leidmine, projekti koostamine, magistritööle suuna ja raamistiku andmine - kõik see paari nädala jooksul. Ainuke vaba aeg koolitöödega tegelemiseks oli siis ja ka edaspidi Krisi uneajal. See tähendab päeval umbes 1,5 tundi ja öösel.
Kuna stressi tõttu kippus ta õhtul magades iga mõnekümne minuti tagant nuttes ärkama ja mind kaissu tahtma, siis võite ise arvata, kui võimatu tundus mulle projektiga valmis saamine. Ma nutsin ja tahtin loobuda. Mõtlesin, et ma olen täiesti segane, et olen võimatu ülesande võtnud - lõpetada täiskoormusega magistriõpinguid kaheaastase lapse kõrvalt, kellega ma elangi üksi, samal ajal kui kogu meie perekondlik tugivõrgustik on teises linnas. Mis mul küll arus oli?!
Aga ma pingutasin edasi. Ja sain projekti esitatud. Edasi koolitükkide osas läks libedamalt, kuigi kaikaid kodaraisse jagus. Näiteks haigusteperioodil tuli teha väga raskeid valikuid - kas riskida ja viia laps natukene tõbise teise lapsega pere juurde või mitte minna tähtsasse loengusse. Sa jätad haige lapse, sõidad kooli ja mõtled, kas see on kõike seda väärt? Äkki ikka on see üks hull ettevõtmine?
Ikkagi jätkasin. Koolitükke tegin ja eksameiks valmistusin hilisõhtuti, päevad veetsin lapsega. Märtsikuust kuni mai esimeste kuupäevadeni kirjutasin ma pea iga vaba hetke magistritööd. Ma ei lugenud raamatuid, ei vaadanud filme, ei chillinud õhtuti niisama, vaid kirjutasin. See ajas juhtme ikka päris kokku, kuid see oli ajutine ja läbimõeldud valik - ennast natukeseks kõrvale jätta.
Kui töö hakkas valmis saama ja vaba aega tekkima, oli talveunest ärkamise või pimedast koopast viimaks valguse kätte jõudmise tunne - ahhaaa, muu maailm on ka olemas! Oh, ja mina ise olen ka olemas! Mmmm... vaba aeg... mis see on? Mida mulle võiks meeldida teha oma vaba ajaga? Päris naljakas oli :)
Üks päev enne lõputöö esitamist jõudis veel endast märku anda ka Murphy. Olin ajaliselt paika pannud, et päev enne esitamiskuupäeva vaatan viimased asjad töös üle, et esitamiskuupäeval töö trükkida, juhendajaga kohtuda ja töö kooli viia. Ning just sel ühel päeval enne töö esitamist jäi Kris kõrgesse palavikku. Mismõttes!? Ja just siis ei saanud keegi appi tulla. Ravisin päev läbi Krisi. Õhtul, kui last palavikualandaja abil magama panin, palusin teda ja ingleid, et Krisi uni oleks hea ja ma saaksin töö lõpuni vormistatud.
Hommikul sai mu vend tulla Krisi hoidma, kuni ma käisin trükikojas, juhendaja juures ja koolis. Kui kõik see oli tehtud, siis arvake ära, kes oli terveks saanud? Õhtuks ei olnud Krisil enam mingit palaviku ega jälgegi mingist haigusest. Lapsed lihtsalt tajuvad kõike, mis nende vanemate sees ja ümber toimub!
No ja siin ma siis olen, sõidan pisarad silmis kaitsmisele. Sest kohe-kohe on see lugu läbi. Ühelt poolt nii raske, teisalt nii tugevaks tegev lugu. Nii palju kordi oli tunne, et ma vist ikkagi ei suuda. Üksinda nii väikese lapsega magistrikraadiga ühele poole saada. Samas ma nii tahtsin. Tahtsin mitte alla anda. Tahtsin sisemiselt kasvada. Ja see õnnestus! Õnnestus, sest ma tunnen ennast tugevamana kui olin enne. Tunnen, et suudan ja oskan takistusi ületada. Tunnen veel suuremat sidet oma sõbrannade ja perekonnaga. Tunnen, et ma olen Hoitud, Kaitstud ja Armastatud."
Emmede Klubi soovib Nataljale palju-palju õnne kooli lõpetamise puhul ja jõudu edaspidiseks - Sinu teekond on tõeliselt inspireeriv!
