"Ma ei saa oma tütre emaga läbi. Tegelikult ei ole me vist kunagi omavahel läbi saanud. Me eostasime oma lapse ajal, kui olime vaid 18-aastased ja tõime ta ilmale, kui olime saanud 19. Põhjuseid, miks me omavahel läbi ei saa, on mitmeid. Tähendab, ausalt öeldes: me lihtsalt ei meeldi teineteisele. Aga vaatamata sellele oleme me üsna edukalt suutnud üles kasvatada 13-aastase tütre. Ja iga päev küsin ma endalt, kuidas kurat see meil õnnestus.
Ma ütlen "edukalt" üles kasvatanud viidates oma tütre iseloomule. Ta on nutikas (nagu "alati sada protsenti viieline"-sorti nutikas). Ta on lisaks tantsinud balletti, olnud modelliks, mänginud kitarri, jalgpalli ja korvpalli, ta eeb naljakaid Instagrami videoid ja ta kooli orienteerumisvõistkond on kohe-kohe võitmas oma kuuendat järjestikust meistritiitlit.
Tal on palju häid ja mõned suurepärased sõbrad, ta on alati olnud mu elu suurim õnnistus ja ma olen kindel, et tema ema tunneb sama. Aga meie tütar on kõik selle saavutanud vaatamata minu ja tema ema pidevatele tülidele praktiliselt terve tema noore elu jooksul.
Me lihtsalt ei suutnud mitte ühegi asja osas kokkuleppele jõuda ja me saime juba üsna varakult aru, et asjad niimoodi on. Niisiis otsustasime, et peame omavahelise suhtluse miinimumini viima. Me rääkisime teineteisega vaid siis, kui see oli hädavajalik - last teise vanema juurde ära viies ja tuues, arstikülastuste kohta informatsiooni vahetades, koolis arenguvestlustel käies ja kooliekskursioonidel.
Lisaks kasutasime me selleks teineteise vanemaid. Ma tegelikult ei usu, et tema isa ja minu ema üleüldse kunagi kohtunud on (pikk jutt), aga telefoni teel on nad rääkinud mitmeid kordi lootuses, et saavad lahendada probleemid, mida mina ja minu lapse ema omavahel sirgeks rääkida ei suutnud. Nemad olid omavahel kordades viisakamad kui meie olime ja nemad aitasid ehitada sildu meie omavahelises suhtluses laiutavate kuristike vahele ning moodustasid kogu selle hulluse keskele hädavajaliku puhvri.
Me püüdsime teineteisega viisakalt suhelda ja püüdsime luua mingisugusegi sõpruse - "oma tütre nimel". Aga vaatamata jagatud armastusele oma ühise tütre vastu, muutus meie vastastikune antipaatia ainult suuremaks.
Oli selge, et peame olukorrale mingisuguse lahenduse leidma. Võtsime vastu otsuse omavahelises suhtluses edaspidi ainult tekstisõnumite vahetamisega piirduda. Sõnumeid nagu näiteks:
“Hambaarstiaeg kell viis järgmise neljapäeva õhtul," või "Ma toon ta homme ise koolist ära."
Veider, ma tean. Aga uskuge või mitte - see töötas! Ja töötab siiani. Me lõpetasime pidevalt vaidlemise ja meie ühise tütrega veedetud aja jagamine muutus hoobilt sujuvamaks. Ja kuigi me aeg-ajalt siiski kiskuma läheme, on meie omavaheline suhtlus üldiselt siiski rahumeelsem ja produktiivsem, kui kunagi varem.
Ilmselt mõtlete kõik, millist mõju see kõik minu tütrele avaldab? Kuidas saab tema hakkama sellega, et tema vanemad kunagi omavahel ei suhtle - tõesti - mitte kunagi? Ausalt öeldes ei saa ma sellele vastata. Ma võin öelda, et ta on ikka veel õnnelik ja enesekindel noor neiu. Ma ei räägi tema emast tema ees kunagi halvasti, aga ta teab, millised mu tunded selles osas on.
Ta on nüüd kolmeteistaastane, nii et ta ei ole sinisilmne. Ta teab, et me ei meeldi teineteisele. Ja ma usun, et ta saab sellega hakkama. Olgem ausad: see siin on päriselu ja päriselus lähevad asjad mõnikord segaseks ja inetuks. Mõnikord tuleb lihtsalt lapsele silma vaadata ja öelda: "on nagu on". Tuleb lihtsalt loota, et ükskõik, mis see ka poleks, ei murra see nende südant ega hinge. Ja võttes arvesse minu tütre käitumist, ei usu ma, et tema vanemate vahelised probleemid seda teinud on.
Aeg üksi näitab, kui kaua meil veel niiviisi suhelda õnnestub. Ma ei usu, et meie praegune tekstisõnumi-elukorraldus igavesti kestab. Aga kui me selleni jõuame, mõtleme me välja uue lahenduse, mis meie puhul töötab. Sest kui me enda jaoks töötavat lahendust ei leia, on see meie tütre jaoks palju hullem kui olukord, mille tunnistajaks ta täna on."
(Allikas: Scarymommy.com)
