Kuni teatud vanuseni on igaüks meist uskunud, et jõuluvana on päriselt olemas. Tänapäeval on vanemate seisukohti selles osas erinevaid: ühed on veendunud, et usk muinasjuttudesse tuleb luua ja seda usku säilitada, teised väidavad, et lapsi ei tohi eksitada, sest varem või hiljem saavad nad teada, et jõuluvana ei ole.
"Arvan, et on vaja uskuda, see on osa lapsepõlvest. See on imeline aeg. Miks laps peaks teadma, et jõuluvana ei ole? Isegi täiskasvanud peaksid hoidma usku, sest usk põhineb asjaolul, et universum on piiritu ja kõik on võimalik. Imedesse uskumine on meeldiv igas vanuses "- on veendunud psühholoog Alika Sorokin.
Kui lapsed on väikesed, võimaldavad nende vanemad lastel mõista, et maailm on turvaline, vanemad ise loovad oma laste jaoks maailma, kus eksisteerivad imed. Selleks ajaks, kui laps õpib kuidas iseseisvalt oma vajadusi rahuldada, õpib ta looma endale ise imesid.
Kuula: usk imedesse aitab neid luua. Kõik on omavahel seotud.
"Võib-olla keegi leiab, et see kõlab kummaliselt, kuid usk jõuluvanasse on mõnes mõttes sarnane usuga Jumalasse, sest jõuluvana on" sündinud "Püha Nikolase legendist. Lapse jaoks on see väga arusaadav ja selge, "- ütleb A.Sorokina.
Kui oleme öelnud varases lapsepõlves lapsele, et jõuluvana ei ole, siis tegelikult kasvatatakse last ateistiks: "Usk - elu alus. Need, kellel puudub usk, elavad kõrgendatud häire ja kontrolli tasandil, peaasi - uskuge.
Alika Sorokin väidab, et on vaja luua usk jõuluvanasse, kes on tõeline mustkunstnik. Lisaks usu loomisele, tuleks seda ka hoida ja tugevdada. Väga hea võimalus on kirjutada koos lapsega jõuluvanale kiri ja kõige parem, kui laps saab jõuluvanalt ka vastuse.
