Möödunud nädalal ilmusid Emmede Klubis pildid kahest vahvast Eesti lastetoast, mis olid juhuslikult mõlemad sisustatud Montessori pedagoogika põhimõtteid arvestades. Kuid mis see Montessori üldse on, mida see sõna tähendab? Montessori Eesti blogis kirjeldatakse:
Montessori pedagoogikale pani enam kui sada aastat tagasi aluse Itaalia arst ja kasvatusteadlane Maria Montessori. Ta jõudis laste vaatlemise ja nende arengu uurimise põhjal järeldusele, et lapsed ise teavad väga hästi, mida täpselt nad kasvamiseks ja arenemiseks tegema peavad, ning kui täiskasvanud sellesse protsessi sekkuvad, siis see hoopis takistab lapse loomuomast võimet ise areneda. Montessori järgi on täiskasvanute ülesanne oma lapse loomulikku isearengut ja õppimist toetada, andes luueks selleks sobiva keskkonna, andes kätte materjalid ja valikuvabaduse.
Montessori pedagoogika alustala on arusaam, et lapsed pole vähemad kui täiskasvanud. Laps on täisväärtuslik inimene juba sünnist, ning nagu täiskasvanud teisi täiskasvanuid ja nende õigust iseenda elu üle otsustada austavad, tuleks austada ka last.
Montessori ei ütle ette, milline peaks nägema välja lapse mängutuba või kus peaks laps magama. Montessori suunab vanemaid oma last jälgima, märkama, kuulama ja selle põhjal lapsele tema enesearengut toetavat kasvukeskkonda pakkuma.
Tähtis nüanss on Montessori puhul iseseisvus. Montessori vanemad ei ütle lapsele ette, kuidas peab, vaid annavad valikuid. Lasevad lapsel ise proovida, ise avastada, ise otsustada. Kui laps mängib, siis täiskasvanud ei sega teda, ei õpeta, vaid jälgivad ja lasevad lapsel ise avastada.
Iseseisvuse arengu juures on tähtis ka lasta lapsel ise liikuda - see tähendab, et lapse asjad on kõrgusel, kust sa saab need ise kätte ilma vanemate abita. Ka beebi saab ise liikuda oma voodisse ja sealt välja (palju kasutatakse võrevoodi asemel põrandavoodit). Montessori kodu on lapsele vabalt uudistamiseks ohutu, vaja pole aedikuid jms - nii ei teki pidevat vajadust lapsi keelata, laps saab ilma negatiivse tagasisideta vabalt ilmaelu uurida.
Just isearenemiseks sobiva keskkonna loomine on Montessori-usku lapsevanemate tähtsaim ülesanne. See tähendab pigem lihtsat ja minimalistlikku kodukujundust, sest väga kirju, elektroonilisi mänguasju täis kodu on ülestimuleeriv, liigselt ergutav, mis pärsib arengu- ja õppimisvõimet.
Kodune keskkond võiks toetada nii lapse peen- kui ka üldmotoorika arengut. Seega peaksid elamises olema lisaks meisterdamisvahenditele ka midagi, mida mööda üles ronida, midagi, mida lükata, midagi, mida mööda end üles tõmmata - ja nii edasi.
Üks asi, mida näeb pea iga Montessori vaimus kasvava väikelapse toas, on peegel. Lapsed õpivad ennast tundma.
Montessori järgi võiksid lapse mänguasjad võiksid olla paigutatud korrapäraselt lahtistesse riiulitesse, mitte üksteise alla kastidesse või kuhjadesse (lapsel puudub oma asjadest ülevaade, tal ei teki nende vastu huvi). Asju peaks olema nii vähe või palju, et lapsel jääks nende õige koht hästi meelde. Eelistatud on looduslikust materjalist mänguasjad. Vältida püütakse patareidel töötavaid asju, mille ainus mängimisviis on nupu vajutamine.
Montessori lapsed osalevad algusest peale enda ja kodu eest hoolitsemisel. Isegi peput pesta saab lapsega koos, mitte tema eest. Juba väikelaps on valmis koos vanematega köögis toimetama, pesu pesema, lund lükkama. Ise mähkmeid prügikasti viskama, mahakukkunud veetilga kuivatama, jms. Selleks võiksid lastel olla päris oma väikesed tööriistad, oma nurgake köögis jms. Kas lihtsad koristamisvahendid asuvad lapsele kättesaadavas kohas, et ta saaks soovi korral neid ise otsida? Selliseid igapäevaseid tegevusi tehes tunneb laps, et ta on pere osa, suuteline ise enda eest hoolitsema ja pere ellu panustama.
Lastel on soov oma vanemaid kõiges jäljendada. See on vajalik eluks praktiliste oskuste õppimiseks. Kui lapsel avaneb võimalus omandatud oskuseid rakendada, tunneb ta end täisväärtusliku inimesena - enesekindlus kasvab. Näiteks ise lusika või kahvliga söömine ja klaasist joomine on lapse jaoks sama põnev kui mistahes mänguasi. Paljud vanemad annavadki intuitiivselt lapsele kohe lisatoidu pakkumise alguses oma väikse kahvli või lusika kätte. Montessori peredes ei tehta lapse eest kõike ette-taha ära pelgalt sellepärast, et nii on kiirem või puhtam. Montessori nõuab aega ja kannatust - näiteks väikelapsel ise riietuda laskmine. Kuid tulemus on pühendumist väärt!
(Allikas: Montessori Eesti blogi)
Milliseid Montessori pedagoogika põhimõtteid usud ja rakendad oma laste kasvatamisel Sina?
