Foto on illustratiivne.
Nii Postimees kui ka Õhtuleht kirjutavad täna hirmuäratavast juhtumist, kus kolmeaastane laps sai lasteaias õpetaja sahtlist kätte kartonginoa ja lõi selle rühmakaaslasele kätte.
Möödunud neljapäeval veidi pärast kella 17 sai lapse isa lapse emalt kõne, et nende kolmeaastane poeg on lasteaias kätte lõikehaava saanud. Isa viis lapse EMO-sse, kus lihani haavatud käele tehti viis õmblust.
Juhtumise ajal oli õpetaja laste poole seljaga. Ruum oli vaikne, vaidlust ega tüli polnud. Kui õpetaja laste poole pööras, nägi ta verd, üks poiss nuttis. Hiljem leidis õpetaja lähedusest kollase plastümbrisega kartonginoa, mida käsitööprojektide tarbeks sahtlis hoiti.
Haiget saanud lapse vanemate sõnul on kahe poisi vahel konflikte (löömist ja võimuvõitlust) olnud pikema aja jooksul. Lasteaia direktor aga tahtlikku rünnakut kolmeaastasest lapsest ei usu. Ta peab tõenäolisemaks, et üks laps võttis sahtlist noa ja teine tahtis seda ära võtta.
Keegi osapooltest noahaava tekitanud last süüdlaseks ei pea - mõlemad kolmeaastased lapsed on selles loos ohvrid. Vastutavad täiskasvanud.
Põhja-Eesti Rajaleidja keskuse juht Urve Sellenberg peab kõige tähtsamaks ära märkida, et lasteaialastel ei tohi olla juurdepääsu teravatele esemetele – selle eest vastutab õpetaja. Samuti lisas Sellenberg, et käitumisprobleemid ei teki üleöö ning ohumärgid ilmutavad end juba varem. Neid märke peaks lasteaiaõpetaja oskama ära tunda, et kohe reageerida ja juhtkonna ning erialaspetsialistide tuge otsida. Varajane sekkumine aitab käitumishäire süvenemist peatada või häiret kontrolli all hoida. Sellise käitumishäirega laps vajaks regulaarset psühholoogilist nõustamist, õpetajad aga abi ja suunamist tööks lapsega.
Haavata saanud lapse vanemad aga õpetajat süüdlaseks ei pea, vaid vaatavad vägivallatsenud lapse vanemate poole, kes ei võtnud varasemaid ohumärke (löömist) tõsiselt ning on keeldunud oma lapse käitumisprobleemi omaks võtmast ja lapsele abi otsimast.
Lasteaia direktori sõnul on õpetajad selle lapse pärast mures olnud ja tema käitumisega tegelenud septembrist alates, aga kui vanemad ei taha koostööd teha, siis on lasteaia käed üsna seotud - kui lapsevanem pole nõus oma lapsega spetsialistide poole pöörduma, siis lasteaed selleks sundida ei saa. Sundida saab lastekaitse, aga seda alles siis, kui lugu on juba väga tõsine. Nii sel korral läkski.
Praegu võetakse juhtunut igati tõsiselt - lapsevanemad aduvad nüüd oma lapse probleemi, kokku on kutsutud ümarlauad, asjas on pöördutud Rajaleidja keskusesse, noalöögi teinud lapsel on tuvastatud käitumisprobleem ja ta on viidud üle teise rühma, laste suhteid rühmades käib iga päev jälgimas õppealajuhataja. Räägitud on ka politseiga, sekkunud on lastekaitse.
Kuid loo õppetund on siiski küsimus, kas täiskasvanud oleksid saanud tagantjärele tulekahju kustutamise asemel juhtunut ennetada varajase märkamise ja sekkumisega?
