Jonnihood on väikelaste ja koolieelikute jaoks täiesti normaalne nähtus. Paraku ei muuda see teadmine põrandale pikali viskunud, nutta röökiva ja jalgu vastu maad peksva lapsega hakkama saamist kuigi palju kergemaks. Jagame nõuandeid, kuidas lapse jonni taltsutada.
Jonnihoogusid esineb kõige enam ühe, kahe ja kolmeaastastel lastel. Selles vanuses lapsed alles õpivad oma emotsioonidega toime tulema. Nad ei oska oma tundeid veel enda jaoks lahti mõtestada või sõnadesse panna ning tugevad tunded tulevadki lapsest välja hoopis jonnina. Lisaks mõistab väikelaps, et ta on oma vanematest ja muust maailmast eraldiseisev isik - ta hakkab kompama oma oskuste, soovide ja võimu piire.
Jonni esineb ka suurematel kui kolmeaastastel lastel. Iga inimene on erinev - nagu kõndima või rääkima õppimine, toimub ka emotsioonide eneseregulatsiooni võime omandamine erineval ajal. Mõned lapsed jonnivadki rohkem kui teised, sest inimesed on erineva temperamendi ja eneseregulatsiooni võimega. See ei tähenda, et laps oleks "paha" või kasvatamata.
Kuigi jonnihoogusid võib esineda kõigil lastel igas situatsioonis, on siiski mõned tegurid, mis kipuvad jonni esile kutsuma: stress, mure, hirm, nälg, väsimus, ülestimulatsioon. Üks esmaseid viise jonni ennetamiseks ongi nende tegurite minimeerimine:
Hoidke kinni lapsesõbalikust päevakavast - kindlad toidukorrad ja uneajad, vähene ning kindlaksmääratud ekraaniaeg.
Õpi oma lapse jonnihoogusid tundma. Pane kirja, millal hoog tavaliselt tuleb. Kas on hommik või õhtu, kas ja mida on laps söönud, kus te olete, mida teete? Näiteks võid avastada, et jonnihood tekivad poes käies. Võib-olla on abi sellest, kui käite poes alati vaid äsja puhanud ja söönud lapsega? Võib-olla saate perekonnas kokkuleppele, et poes käiakse väikelasteta?
Paku lapsele iga päev oma aega ja tähelepanu. Mängige ja rääkige koos, ära lobise samal ajal partneri või suuremate lastega, vaata telekat ega nutitelefoni. Laps õpib, et saab vanemate jäägitut tähelepanu ka jonnimata.
Räägi lapsega emotsioonidest. Parim aeg jonniga seotud tunnetest rääkimiseks on pärast jonnihoogu, kui laps on täielikult rahunenud ja raske olukord möödunud. Kui hoog sai alguse näljast või unest, siis ka need mured võiks enne lahendada. Seejärel rääkige rahulikult. Miks sa pahaseks läksid? Mida sa tundsid? Mulle tundus, et sa olid kurb? Miks? Mulle tundus, et sa olid kuri, miks? Mulle tundub, et jonnimine tegi sulle endale ka haiget. Mis sa arvad, kuidas veel oleks saanud neid tundeid väljendada? Kuidas me võiksime teinekord teha, kui sul sellised tunded tulevad? Paku välja erinevaid ideid ja lahendusi tugevate tunnetega toimetulekuks, küsi lapselt, mida ta neist ideedest arvab.
Hoia ja kaitse oma lapse tundeid. Lapsevanemal võib olla väga raske aeg lahutuse, terviseprobleemide või rahamurede pärast, kuid 1-4-aastane laps on nii suurte murede jaoks liiga pisike. Püüa ka raskel ajal pakkuda lapsele turvalist õhkkonda, kus ta ei pea tundma muret või hirmu.
Jonnihoo ajal on tähtis, et lapsevanem jääks väliselt rahulikuks (jah, sisimas on seda ilmselt raske saavutada). Kui ema ja isa samuti vihaseks lähevad, möödub lapse jonnihoog veelgi keerukamalt. Kui tunned, et sul on raske lapse jonnimise ajal ise rahulikuks jääda, siis mõtle juba enne järgmist hoogu välja kindel tegutsemisplaan. Kui laps jonnib, keskendu oma tegevusplaanile. Nii on kergem vihastumisest hoiduda.
Pea meeles, et väikelaps ei jonni meelega - ta ei ole paha, ta ei taha halba. Ta lihtalt ei oska paremini. See ei ole tema süü. Sinu kui lapsevanema ülesanne on õpetada last emotsioonidega toime tulema, mitte teda selle oskuse puudumises süüdistada.
Oota, kuni jonn möödub. Ole lapse lähedal, et ta tunneks end turvaliselt, kuid ära paku jonnile tähelepanu. Takista last rahulikult ja kindlakäeliselt vaid juhul, kui ta hakkab endale või teistele haiget tegema või asju lõhkuma. Lase lapsel emotsioonid endast välja saada, nende lapsesse surumine poleks samuti hea. Kui laps on selleks valmis, siis lihtsalt kallista teda.
Kui vaja, siis räägi lapsega, aga vähe, selgelt, kindlalt, rahulikult. Tunnusta lapse emotsioonide olemasolu. Näiteks võid öelda: Ma saan aru, et sa oled kurb. Sa tahaksid jäätist, aga ma ei luba. See teeb kindlasti väga kurvaks, kui tahad midagi nii väga, aga ei saa.
Kuid väga tähtis - kui jonnihoo tekitas soov midagi saada, ei tohi lapsevanem mingil juhul alla anda. Jäätis küll lõpetaks seekordse jonnihoo, kuid tekitaks edaspidi sarnaseid olukordi veelgi enam, sest laps õpiks, et jonni läbi saab oma tahtmist.
Ära kunagi pisenda lapse tundeid - näiteks naera tema üle, et ta "nii väikse asja pärast" endast välja läheb.
Kui väikelaps käitub hästi, siis kiida teda hoolsalt. Eriti tähtis on kiita last jonnihoogude samm-sammult taltsutama õppimise eest. Näiteks võib vihastudes asju loopima kippuv laps ühel päeval mänguasjaga lajatamise asemel öelda ma olen praegu kuri. Kiida teda selle eest kindlasti. Kõik inimesed on vahel kurvad, kurjad, vihased jpm, kuid me peame õppima oma tundeid sõnades, mitte karjetes või jalahoopides väljendama.
Näita lapsele positiivset eeskuju. Kõik inimesed kaotavad vahel enesevalitsuse. Kui tunned, et oled ise vihane või kurb, siis ütle see kõva häälega välja. Laps õpib eeskuju najal samuti oma tundeid sõnades väljendama. Kui eksid - näiteks karjud lapse või partneri peale -, siis tunnista oma viga ning vabanda: Emme läks endast välja ja karjus. Seda poleks ma pidanud tegema. Ma oleksin pidanud rahulikult selgitama, miks ma end pahasti tunnen.
Kui jonnihoog juhtub tulema avalikus kohas, siis ignoreeri teiste inimese pilke ja kommentaare. Kui mõni täiskasvanu abistamise asemel pead vangutab, siis on kolm võimalust - tal ei ole endal lapsi, ta ei ole ise oma laste kasvatamisel aktiivselt osalenud või tema lapsed olid pisikesed nii ammu, et ta ei mäleta enam, milline väikelapseiga on.
Kui turvaliste koduseinte vahel on parem lasta lapse jonnihool iseeneslikult mööduda, jonnile liialt tähelepanu pööramata, siis avalikus kohas võid kasutada nippe lapse kiiremini rahustamiseks. Parim neist on tähelepanu mujale juhtimine. Näiteks võid poes öelda: Tead, me peame magustoiduks jogurtit valima. Kas sa aitaksid mul valida, milline sort on kõige parem?
Ning viimaseks - ära kunagi löö, tutista ega distsiplineeri muul kehalise karistamise meetodil. See on ebaeetiline ja ebaseaduslik, ning see ei toimi.
Kas Sina tunned ka vahel, et ei tule oma lapse jonnihoogudega toime? Millised on sinu nipid jonni taltsutamiseks?
