Lapsi tuleb tööks ette valmistada varakult

Emmede Klubi
Emmede Klubi 10. detsember 2013 12:32

Tartu Päkapiku lasteaia kauaaegne direktor ja praegune õpetaja Piret Arendi on koolieelsete laste töökasvatusest kirjutanud käsiraamatu ja tunneb seda valdkonda hästi.

«Targad vanemad ja lasteaiaõpetajad teavad, et lapse arengus on tundlik iga, mil on soodne aeg millegi tegemiseks või õpetamiseks, kirjutab Naine24. Tööharjumustele tuleb alus panna 2,5–3,5 aasta vanuselt. Just selles vanuses hakkavad lapsed huvi tundma erinevate igapäevatoimingute tegemise vastu, näiteks hakkavad nad koridoris jalatseid ritta panema,» räägib ta.

Toeta õigel ajal

Kui seda huvi ja isetegemise soovi õigel ajal mitte toetada või, mis veel hullem, takistada, võib pärast juba hilja olla. Vanem ei tohi hakata lapse tehtut ümber tegema, kui algul midagi viltu läheb. «Las sukkpüksid olla riietumist õppides mõnikord tagurpidi, küll varsti õigesti lähevad. Kuna vanematel on enamasti kiire, pole neil aega oodata, kuni laps pusib, ja panevad ta ise riidesse. Kui laps tajub, et tema eest asjad kogu aeg ära tehakse, kaob tal isu ise teha varsti ära,» selgitab õpetaja.

Ta lisab, et lapsele on hea muretseda riided, millega ta ise hakkama saab, sest kui kolmeaastane poiss jääb kogu aeg traksidega hätta, väsib ta sellest ära ning on sunnitud pidevalt abi paluma. Näiteks on takjakrõpsudega jalanõusid lapsel endal hea jalga panna.

Kõik saab alguse kodust. Seal on laste jaoks köitvamaid tegevusi söögivalmistamine. Kui laps tahab kotlette veeretada, tuleb talle seda lubada, saagu või ise üleni tainaga kokku ja tehku esialgu kasvõi ainult paar tükki. Väikelaste tähelepanu ja huvi pole kuigi püsiv. Samuti võib lasta tolmu imeda, riideid kokku panna ja muid jõukohaseid kodutöid teha.

«Algul pole tähtis, kuidas ta midagi teeb – peaasi, et teeb. Laps peab saama eduelamuse, ta tahab olla uhke selle üle, et ise teeb. Mida vanemaks laps saab, seda enam tuleb aga hakata tähelepanu pöörama tehtu kvaliteedile,» sõnab Arendi. 6–7-aastane laps suudab juba alustatud tegevust lõpetada. Koolieelik suudab taluda õigustatud kriitikat, sest sedagi läheb elus tarvis.

Reegel peaks olema, et riietumisel teeb laps midagi alati ise. «Vanem saab lapsega kokku leppida, et täna panen mina sulle saapad ja sina pane müts pähe. Või sina pühid prügi kokku ja mina panen selle kühvli peale.»

Eriti oluline on kindlate ülesannete andmine kärsitutele lastele, neid tuleb pidevalt korrata lühikeste korraldustena – näiteks «Pane raamat lauale», ja kui see on tehtud, siis anda järgmine korraldus «Tee raamat lahti, otsi järjehoidja» jne.

Lapsed täidavad antud korraldusi ja palveid meeleldi. Päkapiku lasteaia Ninatarkade rühmas on väga suure au sees korrapidamine, mida lapsed ootavad suure elevusega. Selle käigus õpetatakse lauda katma, nii nagu peab, ja vahel ka toitu jagama.

Lasteaia õppekavas on töökasvatust käsitletud eraldi valdkonnana, mida praktiseeritakse juba teist aastat. Riiklikus õppekavas on see üldoskuste all.

Noorematel algab tööharjumuste kujundamine eneseteenindamisest, vanemad lapsed istutavad õues taimi, kaevavad, kastavad ja rehitsevad ning teevad teisi eakohaseid toiminguid. Senine praktika näitab, et lapsed teevad täiskasvanute töid suurima heameelega ning see on nende positiivse minapildi kujunemisel igati kasuks.

Karjäärinõustaja Tiina Saare sõnul vajavad noored tööharjumuste tekkimiseks praktilisi kogemusi. Kooliharidus, mis on rajatud vaid faktipõhisele õppele ja loengutele, jääb neile liiga kaugeks, kuna õpetatavate aladega tekib vähe seost. Ta toob näite «Üheksandike» saatest, kus bioloogiaõpetaja prepareeris koos õpilastega sea südant.

«Just sellised, suurema osalusega ja praktiliste harjutustega peaksidki olema tunnid. Inimesed õpivad paremini siis, kui on asjaga emotsionaalselt seotud, kui lisaks teadmisele saab kogemuse võrra rikkamaks.»

Soome hariduseksperdi ja juhtimiskonsultandi Päivi Ketoneni filosoofilise õppimise püramiidis on esimene aste aktsepteerimine. See tähendab, et mingit õppimist ja asjade omandamist ei toimu, kui meid ei aktsepteerita, ei võeta vastu sellel arenguastmel, kus oleme, kui meid ei nähta koos vajadustega, mis meil on. Noortel on vajadus kogeda asju, näha nii-öelda pildi sisse, selgitab Saar.

«Meil on palju häid asju juba loodud: vabatahtliku töö organisatsioonid, töövarjupäevad, praktikumid, õpilasfirmad, uurimistööd koolides, suvised malevad. Kui näeme, et sellest ei piisa, võiks mõelda, mida saame teha. Äkki viia karjäärinõustamine kohustusliku ainena õppekavadesse, teha senisest rohkem ettevõtete külastusi, õpetada praktilisi aineid, väärtuskasvatust, enesejuhtimist, praktilist psühholoogiat, vanemate koolitamist?» küsib karjäärinõustaja.

Saare sõnul pole selle eest, kui noored pole tööeluks valmis, vastutav mitte ainult riik, vaid tööandjailt tuleks küsida, mida nemad saaksid ära teha, selle asemel et viriseda. «Äkki anda sisukamat tagasisidet tööintervjuudel, astuda karjäärinõustaja kingadesse, korraldada teenindavatel ametikohtadel rohkem väljaõpet, kaaluda paindlikumaid töövorme, pakkuda noortele kaleidoskoop-karjääri või mõelda veel midagi välja?»

Malevatest on abi

Alates 2006. aastast toetab riik noortemalevate projekti, mille üks sihtgrupp on noored vanuses 7–26 aastat, kuid mille osalejate põhivanus jääb 13 ja 19 eluaasta vahele. Laagri pikkus on 5–21 päeva. Koondprojekt «Noortemalevad» on mõeldud noorsootöö aktiviseerimiseks kohaliku omavalitsuse tasandil.

Noorsootöö keskuse peaeksperdi Liis Proosi sõnul võimaldavad noortemalevad suurendada noorte konkurentsivõimet tööturul. Projekt annab noortele esmase töökogemuse ja suurendab valmisolekut tööks ning pakub noortele võimalust tutvuda erinevate tööaladega.

Malevas saadud kogemusi saab kasutada hiljem kui esmast töökogemust oma karjääri planeerides ja CVd koostades.

«Kokkuvõtvalt on nii noored kui lapsevanemad huvitatud esmaste töökogemuste ja -harjumuste saamisest, et innustada noori tegema teadlikke karjääri- ja tulevikuvalikuid,» sõnab Proos.

Laste töö on loomulik

Kuusalu vallas Parksi külas on Valnerite pere ehitusjärgus maja laste kilkeid täis hommikust õhtuni. Kõik viis last, kelle vanus jääb 2 ja 11 aasta vahele, teevad peres jõukohaseid töid. Nad selgitavad külla tulnud ajakirjanikele üksteise võidu, mida keegi teha oskab. Laste abita ei tuleks ema Maria ja isa Tom üldse toime.

Suuremad lapsed saavad hakkama väiksemate kantseldamise ja magama panemisega – mis siis, et nad poisid on. Kuueaastane Anu räägib, kuidas ta kalu söödab, ja nelja-aastane Elli näitab õuna lõikamise oskust. Kõige rohkem kohustusi on muidugi Vellol, kes käib juba Kuusalu kooli 5. klassis.

Tema oskab kõiki kodutöid: toob puid, kütab kaminat, peseb nõusid, toidab kitsi ja jäneseid ning hoiab väiksemaid. Pea kõike sama teeb kaks aastat noorem Ants. Ema ütleb, et kui pesamuna Valdo väiksem oli, kandis Ants teda süles nagu känguru.

«Alates kolmandast lapsest läks kergemaks,» ütleb Maria, kes ootab praegu kuuendat last. Lisaks lastele on peres 33 kodulooma, kes vajavad samuti pidevat hoolitsemist. «Kõigile meie lastele meeldib selliseid ülesandeid täita, mis on mõjukad ehk natuke nende ajast ees.»

Nii on 11-aastase Vello lemmiktöö koos isa ja vanaisaga ehitamine, 9-aastasel Antsul kaminasse tule tegemine, tüdrukutel põrandapesu ja kartulikoorimine. Valdo naudib praegu veel iga tööd, kuid lemmikuteks on pesumasina nuppudele vajutamine ja akende pesemine, räägib pereema. Ta lisab, et kõige raskemad on sellised tüütud tööd nagu kasside ja koera tuppa ja õue laskmine, sest seda on päeva jooksul palju vaja teha, samuti need, mis on seotud millegi isiklikult ebameeldivaga. Näiteks ei meeldi Vellole ebameeldiva lõhna või välimusega asjad ja sellepärast ei taha ta kanadele toidujäätmeid viia. Samas saavad kõik aru, et teha tuleb neidki töid, mis vaimustusest kilkama ei pane.

«Vahel küsib Vello hommikul: «Emme, mul sai puder söödud. Ma jõuaks veel puid tuua, kas on vaja?» Ühel tuulisel õhtul tuli Ants minu juurde pärast kella kümmet õhtul ja muretses, kas sellise tuulega küülikute puuride katused ei või minema lennata. Käisime vaatamas, olidki juba minema pannud, aga saime õnneks kätte ja panime raskused peale. See näitab, et lapsed oskavad märgata ja hoolida,» räägib ema.

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru
Greetel EmmedeKlubi.ee 11. detsember 2013 16:41

Just, ei saa lapsele kuidagi selgeks teha, et käitu nii, nagu ma ütlen, mitte, nagu ma ise teen. Laps jälgib ikka eeskujusid. Kui kodus on diivan peidetud asjade ja riiete kuhja alla, kuidas ta peaks õppima, et oma asjad tuleb ilusti ära panna?

AlluOlen 11. detsember 2013 08:40

Mul käis eile just üks klient lasteaia kasvataja külas ja ta ütles, et last peabki juba sellises eas suunama ja kiitma , siis hakkabki ta kodus aitama. Ja väga tähtis on see, et laps näeks et kodu peabki korras olema.

Greetel EmmedeKlubi.ee 11. detsember 2013 00:26

Ma usun ka, et see hakkab varakult pihta. Kui ikka pisikesel ei lasta midagi ise teha või ei julgustata takka, kus see 7-aastanegi siis järsku hakkab?

eveliiy 10. detsember 2013 22:55

Meil ka. Kohe 2-aastane ja nii usin:) Tolmuimejaga imeb ise, köögist käib ja võtab pidevalt nõudepesulappe,muidugi kapist uued ja hakkab nendega kõiksugu kapipealseid ja asju pesema:) Korjab iga pisemagi sodi maast ülesse ja viib selle ilusti prügikasti, igastahes väga tubli abiline kodus:)
Muidugi saab ta ka igakord kiita

AlluOlen 10. detsember 2013 22:27

Mul poeg 1,8 aastat vana ja juba aitab kodus koristada. Peseb lauda, põrandaid, seinu, viib prügi ära prügikasti :) Ütlen alati, et oled tubli poiss ja siis on ta hästi rõõmus selle üle , kui kiita saab :)

Saa rohkem enda lapse arengu kohta teada!

Liiga kiire füüsiline areng

Liiga kiire füüsiline areng

Puudutused on äärmiselt olulised!

Puudutused on äärmiselt olulised!

Intervjuu füsioterapeut Klaudija Hēlu-ga lapse arengu kohta

Intervjuu füsioterapeut Klaudija Hēlu-ga lapse arengu ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru