On täiesti normaalne, et emal ja isal on lapse elus erinev roll ja laps eelistab erinevate tegevuste juures erinevat abilist. Et laps küsib isa järele, ei tähenda, et ta armastaks ema vähem.
"Miks väikelastel on ainult issi ja issi, kõike peab tegema issi? Laps kohe ärritub kui emme midagi teeb. Miks see nii on? Ma tunnen ennast vahel täiesti üksinda ja olen isegi nutnud, et miks mina lapsele korda ei lähe, ja kas see jääbki nii," küsib Emmede Klubi lugeja.
Läänemaa Rajaleidja keskuse lastepsühholoogi ja pereterapeudi Tiina Küti sõnul võib selline käitumine tulla asjaolust, et enamasti näeb laps isa harvem. Kui ema on terve päeva lapsega kodus olnud, siis on ju väga tasakaalukas, et lõpuks isa nähes eelistab laps ka isaga koos midagi teha. Isa on nii-öelda harvem käepärast - seega tuleb temast alati võtta viimast.
Teiseks on psühholoogi sõnul täiesti normaalne, et lapsel on erineva vanemaga erinevad tegevused. Uuringutes on leitud, et emad tegelevad lapsega ühtmoodi ja isad teistmoodi. Emad muretsevad rohkem lapse turvalisuse pärast, isad aga on seikluslikumad ja mängulisemad, pabistavad vähem, võtavad asju lõdvemalt, mistõttu ka ärevust on õhus vähem ja laps võib teatud tegevuste juures isa eelistada. See ei tähenda, et laps armastaks ema vähem.
Kohe kindlasti ei tähenda see, et ema peaks püüdma "isalikum" olla! Mõlemal, nii emalikul muretseval kui ka isalikul seikluslikul käitumisviisil on lapse kasvatamise juures väga oluline roll. See on hea ja normaalne, et lapse elus on mõlemad rollid täidetud.
Enese lohutamiseks võib mõelda sellele, et lapse elus on olemas isa - see on suur õnn, sest see polegi tänapäeval enam nii tavaline. Et ema on õnnetu, on ema ja isa vaheline armukadeduse küsimus. Laps on aga õnnelik - tal on kaks vanemat, kes tahavad temaga tegeleda.
Kas Sina oled kunagi tundnud armukadedust teise lapsevanema suhtes?
