Inimlapsed on võrreldes meie lähimate sugulastega loomariigis kõige aglasemad kasvajad. Meie lapsepõlv ning teismeiga on näiteks kaks korda nii pikk kui šimpansitel, makaakidel ja gibonlastel, kuid teadlased pole pikka aega suutnud välja uurida, miks. Paljud uskusid, et sellel on pistmist tõsiasjaga, et meie ajud vajavad nii palju energiat, et ülejäänud keha arenguks ei jätku piisavalt glükoosi, kuid seda on olnud keeruline tõestada. Nüüd on Northwesterni ülikooli antropoloogid suutnud leida vettpidavaid tõendeid, mis seda teooriat kinnitavad.
Et välja selgitada, kui palju glükoosi meie ajud sünnist täiskasvanueani neelavad, kasutasid teadlased varasemalt kogutud PET- (positronemissioontomograafia) ja MRT-uuringutest (magnetresonantstomograafia) pärit infot ja võrdlesid seda keha kasvutempoga. PET-uuringute abil mõõdeti aju glükoosikulu ning MRT-uuringutega aju suurust.
Nagu arvata oli, leiti seos aju suurenenud glükoosikulu ning keha kasvutempo aeglustumise vahel. Lisaks leiti, et aju neelab enim glükoosi kui lapsed on 4 aasta vanuses, mis langes kokku perioodiga, kui keha kasvutempo on kõige aeglasem - sellel eluetapil moodustab aju areng tervelt 40% kogu keha energiakulust. Uuringu peaautori Christopher Kuzawa sõnul töötavad ajurakkude vahelised ühendused selles vanuses maksimumkoormusel, sest siis õpime me nii palju uusi asju, mis on meie edukale arengule määravad. See tähendab, et kehal on vähem vahendeid ülejäänud kehaosade kasvu eest hoolitsemiseks.
See võiks olla vastuseks ka küsimusele, miks väikelapse vanust on kasvu järgi nii keeruline hinnata, ütleb Kuzawa. Selle asemel lähtume me muudest näitajatest nagu kõne ja käitumine.
Need infokillud üheskoos viitavad sellele, et inimaju areng nõuab ebatavaliselt suurt hulka energiat ja selle tulemusena peab lapsepõlveaegne füüsiline kasv selle kompensatsiooniks aeglustuma. See toetab ka "kulukate kudede" hüpoteesi, mida esimest korda 1995. aastal tutvustati. Toona arvati aga hoopis, et väiksemad seedesüsteemid lapsepõlves vabastasid rohkem ajule vajalikku energiat.
Teadlased jätkavad uurimustöid, et selgitada välja, kas sellist vahetustega kasvutempot esineb ka meiega lähedalt suguluses olevatel primaatidel nagu šimpansid, aga selliste uuringute läbiviimiseks vajaliku info kogumine võib osutuda väga keeruliseks.
(Allikas: Iflscience.com)
Emmede Klubi
