Minul on kaks last - 3-aastane tütar ja 1-aastane poeg. Ehk üks potitreeningu kogemus selja taga ja teine ootab ees juba üsna varsti, kui mitte kohe. Kui esimese lapsega põdesin juba alates neljandast elukuust, et kuidas ometi laps potile saada, siis teise lapsega hakkasin selle peale mõtlema alles nüüd, kui laps sai üheseks.
Kuigi mulle ei meenu potitreeninguga seoses suuri negatiivseid emotsioone, siis väljavahetatud vaip räägib, et see ei läinud siiski nii lihtsalt. Alates 10. elukuust hakkasime tütart potile panema ja sellest ajast alates on ta üksikute eranditega kaka alati potti teinud. Kuna ta on suvelaps, siis pärast esimest sünnipäeva proovisime suvistel päevadel lasta lapsel ilma mähkmeta olla - jälgisin tema märguandeid ning seda, kui palju tal päeva jooksul potil on vaja käia - aga kuna meil oli üsna aktiivne suvi, siis jäi pissi potti püüdmine soiku kuigi kui võimalus oli, siis harjutasime ikka. Koristasime loike, vahetasime ja pesime riideid, kuivatasime ja lõhnastasime vaipu ning diivanit igapäevaselt. Sel ajal oli meie päästjaks lavendlivesi, mida me pihustasime igale poole.
Sügisel tagasi stabiilsemasse rütmi loksudes saime hakata sihikindlamalt harjutama. Kui püksid said märjaks, siis viisime lapse poti juurde ja rääkisime, et kui tuleb pissihäda, siis peab potile minema. Korrutasime seda iga kord ja küsisime aeg-ajalt, kas tal on pissihäda ning enne kodust lahkumist käisime korra potil, isegi kui midagi ei tulnud. Muidugi juhtus ka õnnetusi - kui minul läks meelest see üks liigutus enne jalutuskäiku teha, siis pärast uinakut oli käru märg. Väljas käies olid mul kotis alati olemas paar mähet ning vahetusriided. Kodus oli meil diivan rätikute ja tekkidega kaetud, voodilina all olid imavad matid, igas toas oli paberirull. Meie elutoa vaip ei lakanud haisemast ka pärast põhjalikku pesu ning pidime selle välja vahetama aga enne ei saanud me ühtki uut vaipa koju tuua kui laps on vähemalt päeval täiesti mähkmevaba.
Kui jäin talvel uuesti lapseootele, oli vanem laps pooleteise aastane ja ma mäletan, et uut vaipa käisime ostmas siis, kui mul oli juba kõht ees - järelikult juhtus see kevadel, kui pika üleminekuperioodi järel ei olnud meie tütre pükstes enam mähkmepampu. Öösel oli mähe veel all ning pidime veel mitmeid kordi madratsikatteid pesema aga 2-aastaselt oli hommikuti ka mähe kuiv ning väikese venna sünniks oli tütar täiesti mähkmevaba.
Meie potitreeningu aeg oli üsna pikk. Ma ei olnud sellele eesmärgile ülimalt pühendunud vaid punusin harjutamise vaikselt igapäevaellu. Ma ei mäleta, et tütar oleks kuidagi protestinud või tundnud poti ees hirmu, kuigi nii-öelda tagasilanguseid oli küll, kus pärast mitut õnnetustevaba päeva tuli nädal, mil pidime päevas mitu korda loike kuivatama. Mul olid kindlasti hetked, kus põdesin potil käimise pärast liiga palju kuid jäin siiski endale kindlaks ning lasin lapsel oma tempo valida. Nüüd, 3-aastasena, käib ta vajadusel ka suurel potil kuid võimalusel valib väikse poti või kasutab poti istet.
Teise lapsega võtan rahulikumalt ning pingevabamalt. Olen valmis loike kuivatama, vaipasid ja linasid pesema, mitmeks kuuks diivani katteriidega katma. See on vaid lühike periood elus ja kui potitreening venib pikaks, mis siis ikka. Pole vahet, kas laps hakkab potil käima varem või hiljem - hea meel on ikkagi!
