Elame ajastul, mil emadelt oodatakse üha enam perfektsionismi. Delfi naistekas kirjeldab oma tundeid anonüümseks jääda soovinud Eesti ema, kes tunneb end süüdi, et ta ei jaksa päevad läbi oma pisikeste lastega koos arendavaid mänge mängida, sest ausalt üles tunnistades - need tegevused on talle kui täiskasvanule lihtsalt igavad.
"Enne lapsi ei olnud mul kunagi igav, pidasin igavust üldse väljamõeldiseks ja tühiste inimeste probleemiks. Iseendaga ei saa ju igav olla! Isegi niisama vaikselt istudes on oma mõtetega nii palju tegemist, et igav ei saa hakata. Mingi peoloom ega väljaskäija pole ma kunagi olnud, elan sissepoole ja kuna siseelu on rikas, siis ongi kogu aeg põnev," kirjutab ema. Siis sündisid talle väikese vanusevahega kaks last - eks ikka selleks, et nad saaksid tulevikus koos mängida ja üksteist lõbustada.
Praegu on aga üks laps kahene, teine beebi - üksi ega omavahel nad ei tegutse. "Suurem osa koosveedetud ajast kulub sellele, et mängime koos midagi (paneme legosid või puslesid kokku, joonistame, teeme mõnd kodutööd), kuni lapsel saab villand, ta hakkab asju loopima ja kui ma teda keelan, siis ainult naerab. Kui mina vihastan, siis on kisa majas. Samal ajal tuleb vahepeal tegeleda paarikuise imikuga ja mõnikord tunnen õhtuks, et olen tühjaks pigistatud sidrun ning läheksin hea meelega hoopis hullumajja puhkama."
Ta imestab, kuidas teised emad oskavad ja jaksavad lastega kogu aeg arendaval viisil tegeleda. "Sugupõlvede jooksul on lapsed kasvanud üles ise arenedes, vanemaid matkides ja teistelt lastelt õppides. Tundub, et meie praegune ühiskond lihtsalt surub peale, et lastega peab kogu aeg tegelema, neid stimuleerima, lõbustama, ringi tassima, maast madalast koolitama ja nii on hirmus kerge end täiesti mõttetu lapsevanemana tunda, kui ei oska ega viitsi hommikust õhtuni kaheaastasega mängida."
Loe selle ema mõttekäiku täismahus Delfi naistekast.
Mida Sina tunned ja arvad - kas ja kui palju võiksid vanemad lastele arendavaid tegevusi korraldada ja koos mängida? Kas vastab tõele, et vanasti arenesid lapsed ise, tänapäeval aga oodatakse arendamist? Kas oled vahel tundnud end sarnaselt, nagu selle kirjatüki autor?
