Triinu (25) ja Antero (25) kasvatavad Tallinna külje all Loo alevikus kahte poega, kelle vanusevaheks on vaid poolteist aastat. Kui kolmene Andri on beebieast saati rahulik, siis pooleteistaastane Trevor vastupidiselt vennale kangekaelne ja püsimatu.
Kuidas elu kahe iseloomult erineva väikse vennakese kasvatamise rütmis kulgeb, räägib intervjuus Emmede Klubile ema Triinu.
Kas teie peres oli kahe lapse järjest saamine teadlik valik või juhus? Kuidas-miks nii otsustasite?
Kahe väikse lapse järjest saamine oli meie peres planeeritud. Esimest last oodates ma küll vandusin kaasale, et ilmselt ei ole ma nõus kunagi teist last saama, sest 17 nädalat iiveldamist ja okendamist tegid oma töö. Juhtus aga nii, et üsna pea peale esimese lapse sündi hakkasime rääkima, et lapsed võiks ikka järjest tulla ja saada koos kasvada. Lõpuks nii otsustasimegi.
Kirjelda, mis on kõige raskem kahe väikse lapse kasvatamise juures, alates rasedusest juba?
Teise lapsega olin ma alates 20. nädalast riskirase ja oli keelatud kõiksugu raskeid asju, ka oma last, tõsta. Paratamatult oligi see kõige keerulisem. Mul käis peas pidevalt mõte: kuidas ma siis oma last sülle ei võta, kui ta seda soovib? See oli teise rasedus ajal ka emotsionaalselt kõige raskem.
Lisaks öeldi mulle 20. nädalal, et üsna suure tõenäosusega sünnib laps läbi plaanilise keiserlõike, mis oli väga suureks kurvastuseks. Keiser tähendas, et ka peale lapse sündi ei tohtinuks ma kaks kuud vanemat last tõsta.
Peale teise lapse sündi olid esimesed neli kuud üsna rasked. Pisike tahtis tihti rinnal olla. Magama jäigi ta vaid rinnaotsas või süles kiigutades. Magas vaid 40 minutit korraga.
Lapse neljakuuseks saades loksus aga kõik iseenesest paika. Ta hakkas lõpuks oma voodis uinuma ja oli ka ärkvel olles palju rahulikum kui varem. Kuigi nii rahulik beebi ta siiski polnud, kui oli esimene laps.
Noorem laps on mul algusest peale olnud sihikindel, kangekaelne, hulljulge ja püsimatu, mida ma esimese lapse puhul ei kogenud. Ning kui juba nii pisikesel lapsel on sellised iseloomujooned, siis on paratamatult raske, sest temaga ei anna veel hästi läbi rääkida, et ta ka mind mõistaks.
Suurema lapsega koos n-ö õppimine ja loominguline-käeline tegevus on keerulised teha. Väiksem tahab alati sama teha ja üldiselt ma kaasangi teda, aga ta tüdineb kiirelt ja hakkab suuremalt asju käest kiskuma. Kui ma teda keelan ja oma koha peale tagasi suunan, siis saab ta vihaseks.
Kuidas aga on kahe väikse lapse järjest saamine kergem-parem valik?
Kuna me teadlikult planeerisime kahte väikest last järjest, siis tänu sellele ei hakanud ma mitte ühtegi asja maha müüma või edasi andma. Kõik riided panin kohe kõrvale, samuti vankri, turvahälli jms.
Kuidas harjus ja suhtub väiksemasse vanem laps, kas on olnud probleeme ja milliseid? Kas ja kuidas teda ettevalmistasite?
Vanemale lapsele ma rääkisin kogu raseduse vältel, et kõhus on tita ja et ta saab endale venna. Kuigi kuna ta oli siis veel üsna väike, ei saanud ta sellest palju aru.
Kui beebi sündis, siis oli vanem laps väga hoolitsev. Ta polnud absoluutselt armukade! Vastupidi, kallistas ja musitas ja pani beebile autosid külje alla, et temagi mängida saaks.
Pidev hoolitsemine kestis kuni väike vend hakkas ise liikuma. Siis hakkas suurem veidi kadetsema. Nüüd, kui nad on mõlemad parajalt suured, tuleb seda asjade pärast kadetsemist ette ikka mitu korda päevas. Ma usun, et see käib asja juurde. Öeldakse ikka, et vennad kaklevad ja armastavad. Just nii meie vennakeste puhul ongi, sest ka see hoolivus ja armastus, mida nad teineteisele jagavad, on hindamatu.
Kas ja kui tähtis on tugivõrgustik?
Ma arvan, et tugivõrgustik on väga oluline. Kuna kahe lapse kasvatamine kurnab oluliselt rohkem kui ühe kasvatamine, siis on hea, kui saad paar korda kuus lapsed kellegi juurde ööpäevaks viia. Minu ema on õnneks alati valmis lapsed enda juurde võtma kui tahan natuke rahus ja vaikuses kodus olla.
Nüüd on vanem laps juba ka lasteaia jaoks piisavalt vana. Ta veedab neli päeva nädalas lasteaias, üks päev nädala keskel on tal puhkepäevaks.
Ning loomulikult aitab palju ka abikaasa, kuid see on ju ilmselge, et ka isa oma lastega mängib ja tegeleb.
Triinu jagab Emmede Klubi lugejatega praktilisi nippe, kuidas igapäevaelus kahe pisikesega hõlpsamini hakkama saada:
1. Kõige tähtsam on rutiin paika saada. Minu jaoks on väga oluline, et söögiajad on kindlatel aegadel. Ka uneajad võiks olla iga päev samal ajal. Niipea kui väiksem hakkas endale režiimi kujundama, suunasin teda ühte und tegema samal ajal kui vanem vend magas. See toimis algusest peale - nii on mul igas päevas natukene oma aega.
2. Õhtusööki hakkan tegema siis kui abikaasa on kodus. Nii saab tema lapsi ise jälgida, nendega tegeleda ja mina saan rahulikult köögis toimetada. Lõunasöögiks ma tavaliselt soojendan eelmise päeva õhtusööki. Mitu korda päevas erinevate toitude tegemine ei mahuks kuidagi päevakavasse.
3. Vanema poja sain õnneks päevastest mähkmetest, lutipudelist ja lutist vabaks enne beebi tulekut. Kui beebi majja tuuakse, siis see on vanemale lapsele niivõrd suureks elumuutuseks, et ei ole vaja teda traumeerida teiste tema jaoks oluliste asjade ära võtmisega!
4. Poeskäigud on puhtalt minu teha. Varem käisime koos abikaasaga süüa ostmas, aga kuidagi sujuvalt olen hakanud üksi käima. Kuid aeg-ajalt ka lastega. Iga kord, kui on vaja kahe lapsega poodi minna, siis hakkan närveerima! Tavaliselt küll asjatult. Teen kindlasti kodus poenimekirja valmis. Räägin vanemale lapsele, et ta peab korralikult käituma. Kui aga näen, et ta tahab poes oma teed minna, siis kutsun ta enda juurde ja palun ennast aidata. Näiteks lasen riiulist toote võtta ja kärusse panna. Kassas aitab ta asju lindile laduda. Noorem istub ilusti kärus, temaga üldjuhul probleemi pole. Vaid juhul, kui poeskäik venib pikale, muutub ta natuke rahutuks.
Aitäh Sulle, Triinu, et jagasid meiega oma kogemust!
Postitus on osa Emmede Klubi uuest artiklisarjast, kus tutvustame kahe väikse vanusevahega laste saamise plusse ja miinuseid ning jagame kasulikke nippe igapäevatoimetuste hõlbustamiseks. Kuid seda kõike seekord klubiliikmete endi kogemuste kaudu! Loe artiklisarja teisi postitusi SIIT!
