"Minu tütar saab tuleval nädalal üheaastaseks. See päev saab olema tõestuseks, et mina ja minu naine oleme oma beebit elus hoidnud tervelt 365 päeva. See on suur võit - eriti inimestele, kes on suutnud hukule määrata iga taime, mis nende kätte sattunud on, mõnikord oma kassidele süüa panna unustanud ja veetnud suure aja oma ärkvelolekuajast väljamõeldud filmi- või raamatukangelaste tehtud otsuste üle arutades. 

Tähistamaks seda imelist elu, mida meie tütar oma lapsevanemate lapsikusele vaatamata elanud on, tahaksin jagada mõningaid asju, mida värske isana õppinud olen. Suvalises järjekorras...

1. Mul on dramaatiline ohe.

Kui ma stressis olen - ja seda juhtub, kuigi ma maailma kõige vaimustavamat last kasvatan - ohkan valjult, kogu oma kehaga. See näeb välja justkui oleksin ma äsja roninud kõrgesse mäetippu, maratoni jooksnud või sünnitanud. Pärast katsumusterohket päeva ongi vahel selline tunne. Okei, mitte sünnitamise tunne. Mitte ükski mees ei tea, mis tunne see on ja selle tagajärjena ei ole ühelgi mehel ka õigust ühtegi oma kogemust sünnitamisega võrrelda - pesapalli seedimine võib-olla välja arvatud.

2. Ma teadnud enne oma naise keisrilõiget, mis on tõeline hirm

Sünnitamisest rääkides, kuigi ma seda ise ei teinud (vaatamata oma naise lootusele, et ma võiksin olla esimene mees maailma ajaloos, kes ise lapse kannab ja sünnitab), ei ole ma kunagi tundnud suuremat hirmu kui viis minutit enne keisrilõiget, kui ootasin, kuni  arstid Jenny kaelast altpoolt tuimestavad. Seistes üksinda palatis, millest sai pärast sünnitust meie n.ö. peretuba, tundsin ennast üksikumana, kui kunagi varem. Ma ei palveta viimasel ajal, kuid tol korral palvetasin küll. Kui kusagil on jumal, mõtles ta ilmselt midagi stiilis: "Kus see tüüp olnud on? Ma pole temast 2007. aasta surmapohmellist saati midagi kuulnud. Olgu, lase tulla, sõbrake." Ja ma lasin. 

3. Kõige väärtuslikumad asjad, mis meil on, on niisked kakasalvrätid…

… lisaks väärikusele või... midaiganes.

4. Üksikvanemad on kangelased.

Võib-olla isegi jumalad. Tõsiselt. Mu naine reisib aeg-ajalt tööga seoses ja kui ma pean oma nunnupalli eest kolm kuni neli päeva järjest täiesti iseseisvalt hoolt kandma, unustan ma tihtipeale süüa, unustan duši all käia ja unustan, kuidas täiskasvanusuuruses inimestega vestelda. Ma tahaksin isiklikult suruda kätt kõigil üksikvanematel kogu maailmas. Ma tahan, et neile korraldataks auhinnagalasid - mitte mingisugustele ülemakstud veidrikele, keda dopingu mõju all jooksmise või palli pildumise eest medalitega pärjatakse.

5. Ma suudan pissihäda kannatada kauem, kui ma arvata oskasin.

Ebamugavus on seda väärt, kui beebi lõpuks ometi magama on jäänud.

6. Värvid on väga olulised... mõnedele inimestele. 

Murettekitavalt suur hulk võõraid inimesi kutsub su tütart poisiks juhul, kui sa ei ole teda roosasse riietanud. Mõned võivad sinu peale isegi kurjaks saada, et sa teda üleni roosasse mähkinud pole. Ilmselgelt on nende eksitusest tingitud ebamugav olukord täielikult sinu süü. Kui sa vaid oleksid ostnud rohkem satsidega roosasid Minni Hiire kombinesoone... aga sa ei ostnud, sa traditsioonilisi soorolle põlgav hipi!

7. Ma arvasin, et tean, mis on väsimus.

Siis aga elasin üle oma tütre esimesed kümme elukuud.

8. Kõige raskem asi, mida ma kunagi teha olen üritanud, on vastsündinu sõrmeküünte lõikamine.

Eksimisruum on seda tehes sõna kõige otsesemas tähenduses mikroskoopiline. Meil on üks sõber, kes on Clevelandis politseiohvitser ning on pidanud rinda pistma täiesti kohutavate olukordadega. Isegi tema keeldub oma tütre sõrmeküüsi lõikamast! Ta paneb oma naise seda tegema. "See on ainus asi, millest ma keeldun," ütleb ta. 

9. Ma arvasin, et tean, mis on ilu.

Siis nägin oma tütart esimest korda ookeanikaldal liivas mängimas.

10. Ma tõesti armastan kohvi.

Mu kehale tõesti meeldib kohv. Kui siin ja seal mõni kofeiinivaba tassitäis välja arvata, ei joo minu naine kohvi. Ta ei joo ka teisi kofeiinisisaldusega jooke - mis lisab veelgi nimekirjale tema üliinimlikest, ebamaistest võimetest.

11. Tillukese inimese kõrvalt töötamine võib olla ekstreemselt raske.

Kui ilmselge, unepuudusest tingitud väsimus välja arvata, on ikkagi üsna tõenäoline, et hakkad oma armastatud tööd põlgama, sest see on järjekordne asi, mis sind su uuest, maailma lemmikuimast (nutvast ja kakavast) asjast eemal hoiab. Aga kõik see aeg, mille sa veedad kiigutades, toites ja puhastades - eriti siis, kui sind hakatakse vastutasuks pärjama selle imelise hambutu naeratusega - teeb täiskasvanud inimeste veidruste tolereerimise samas palju lihtsamaks. Ma mäletan korda, kui töötasin baaris, kus üks teenindaja (selle peale, et klient palus tal oma kokteilil garneeringult tšillikauna eemaldada) terve minut aega klienti siunas, kirus ja vandus. Mina lihtsalt naersin ja mõtlesin: oh sa poiss, võib-olla ta vanemad ei pühkinud tema tagumikku beebina piisavalt - sest ta on ikka veel täielik tita.

12. Leia nauding pisiasjadest. 

Kui sul on parasjagu halb päev, vaata, kuidas beebi näoli sünnipäevatordi sisse kukub.

13. Sa pead beebit magama õpetama.

Me hoidusime pikka aega "unekooli" sildi all tuntud metoodikast, sest arvasime, et see tähendab beebi meeletult pikaks ajaks üksinda nutma jätmist. Siis soovitas üks sõber meile head raamatut ning pärast loetud võtete kasutuselevõtmist lausa joovastavalt mõjunud kümnetunnist ööund, saime aru, kui piiratud meie mõtlemine olnud oli. Saime lõpuks aru, kui vähe me mõistsime selle kohta, mida meie tütar meilt vajas, et magama õppida. Uneõpetus - nii kutsub minu naine seda, sest unekool kõlab, nagu laps oleks koer. Ja kuigi ta hiljuti klähvima ja haukuma õppis, mis, jah, on imearmas ja hüsteeriliselt naljakas, ei ole meie laps mingisugune koer.

14. Ilu on vaataja silmades.

Vaade sellest, kuidas mu tütar kanatiiva puhtaks sööb, on hingematvam ja kaunim, kui vaade Grand Canyoni servalt.

15. See kõik möödub liiga kiirelt.

Kui saad oma esimese lapse, ütlevad teised vanemad sulle: "nad kasvavad nii kiiresti. Naudi seda!"

"Jaa-jaa-jaa-jaa," mõtled sina. "See on viies kord, kui ma seda sel nädalal kuulen!" Ja siis hakkab sinu oma tütar kõndima ja rääkima ja vähiravi leiutama ja ühtäkki seisad sa nõutuna ja mõtled: kust see kõik tuli? Ja miks keegi mulle ei öelnud, et niiviisi läheb? Samal ajal on sinu ülehelikiirusel kasvav laps juba järgmise arenguetapi juurde jõudnud, särasilmse ja imekaunina - just sellisena, nagu sünnitusmaja palatis, esimest korda, kui sa teda oma värisevate käte vahel hoidsid."
 

(Allikas: Sensitive Father.)