Pilt beebist, kes ise veel ei kõnni, lapsevanema sõrmedest tugevasti kinni hoides edasi tatsamas, on üsna tavapärane. Lapsevanemate soov oma last kõndima innustada ja aidata on mõistetav. Kummatigi paistab see tegevus beebidele ju nii väga meeldivat, nad lausa nõuavad veel! Ning mõnikord julgustavad ja aitavad vanemad beebit kõndimisel, sest usuvad, et laps vajab motoorika arendamisel abi. Kuid miks siis ei soovita arstid ja füsioterapeudid beebit kätest hoides jalutada?
- Esimene ja kõige tähtsam punkt: normaalselt arenev beebi tõuseb püsti ja hakkab kõndima siis, kui tema keha on selleks valmis. Kui beebi ei ole ise püsti tõusnud või kõndima õppinud, ei pruugi tema keha (lihased, liigesed, lülisammas või tasakaalumeel) selleks veel valmis olla. Mis puudutab motoorset arengut, on beebid iseõppijad – ta tõepoolest teab ise kõige paremini, mida teha, mis asendis tema liigesed on valmis olema, millist asendit tema lülisammas on valmis kandma. Kui istuma, püsti või kõndima võetakse beebi, kelle keha ei ole selleks veel loomuliku arengu poolest valmis, võib see näiteks lülisammast kahjustada.
- Beebi kätest toetamine, et teda liikumises hoida, teda teatud asendisse sättida või tema loomulikku asendit muuta, pärsib lapse loomulikku oskust tasakaalu leida ja iseenda võimeid adekvaatselt hinnata. Kätevahel jalutamine annab beebile tasakaalu ja isiklike võimete osas võltsturvatunde, mis võib osutuda ohtlikuks. Beebid, kellele on antud vabadus liikuda ja areneda oma tempos, õpivad iseteadlikkust, mis kaitseb neid õnnetuste eest. Õppides hindama oma võimeid ning tasakaalu, kalkuleerivad beebid oma liigutusi hoolega ning teevad vähem arutuid, järske liigutusi.
- Kui sa beebit ühe korra kätest kinni hoides jalutab, tahab ta seda tõenäoliselt üha uuesti ja uuesti teha. Mida vähem on lapsevanemal põhjust lapsele „ei“ öelda, seda parem: lapsele, keda pole ealeski "jalutatud", ei pea seda ka kunagi keelama.
- Beebi pidev "jalutamine" võib põhjustada seljaprobleeme lapsevanemale.
- Jalutamisharjumus tekitab lapses ebavajaliku ja ebaproduktiivse vajaduse täiskasvanu järele, et ennast lõbustada. Lapse püüded kaasata lapsevanem tegevuse (jalutamise) kordamisse raiskavad lapse väärtuslikku iseõppimisaega, kui ta võiks rõõmsalt oma motoorikat endale sobival viisil arendada või mõelda välja muid arendavaid ja loomingulisi isetegevusi.
- Kuigi me tõenäoliselt usume, et meie heasoovlik sekkumine beebi arengusse aitab tal õppida vabamalt liikuma, siis tegelikult me hoopis piirame beebi vabadust. Beebid vajavad uute oskuste omandamiseks rohkelt vaba liikumist ja lapsevanema kõige olulisem ülesanne on seda vabadust julgustada ning beebi iseteadlikkust usaldada.
- Kui lapsevanem annab lapsele võimaluse arengut ise juhtida, tähendab see usaldust ja usku lapsesse. Kui beebi tunneb oma ema-isa usaldust ja kui tal lubatakse oma isiklikke eakohaseid õppetunde iseseisvalt kogeda ning oma tulevaseid saavutusi enda omadeks pidada, toidab see lapse eneseusku ja –kindlust.
- Ka beebid vajavad tunnet, et nad on hinnatud, et nende olemasolu nauditakse ja et neid armastatakse just selle eest, mida nad siin ja praegu oskavad.
Rusikareegel on, et normaalselt arenev beebi ei vaja meie füüsilist abi ühegi baasoskuse (istumise, seismise, kõndimise) omandamisel. Meie sekkumine külvab loomulikku arenguprotsessi ainult segadust ja seeläbi pigem pärsib kui kiirendab arengut.
(Allikas: Janetlansbury.com)
Kas ja miks "jalutasid" Sina oma beebit kätest hoides?
eveliiy
Irinaaa