Laste vaktsineerimine Eestis aina väheneb. Kõigi laste seast on vaktsineerimata lapsi küll jätkuvalt vaid mõni protsent, kuid vaktsineerimisest keeldunute arv on siiski mitmekordistunud. Oma lapse vaktsineerimisest keeldumise põhjuseks on üldjuhul hirm, et vaktsiin võib lapsele halvasti mõjuda. Ometi näitab mullu Eestis tehtud uuring, et arstid ei aita neid hirme kuigi edukalt kummutada.
Tartu ülikooli üliõpilane Marilin Noorem kirjutas eelmisel aastal magistritöö, milles uuris perearstide ja lapsevanemate omavahelist suhtlust laste vaktsineerimise teemal. Ta intervjueeris nii lapsevanemaid kui ka arste.
Samal ajal kui vaktsiineerimata jätvate lapsevanemate arv Eestis kasvab, on arstide mõju vaktsineerimisotsuse langetamisele vähenemas, kirjutab Noorem töös. Vaktsineerimisega seotud hirmudele oma enda arsti käest vastuste otsimise asemel pöördutakse internetist leitud allikate ja vaktsiinivastaste sotsiaalmeediagruppide poole. Miks see nii on? Miks ei õnnestu arstidel vaktsineerimises kahtlevaid lapsevanemaid ümber veenda?
Enamus küsitletud lapsevanemaist leidis, et vaktsineerimist tuleks arutada oma perearstiga, kuid ükski vastanuist polnud tegelikult saanud seda oma arstiga teha. Lapsevanemate sõnul ei soovi arstid patsientidega vaktsineerimise teemal sisulisse dialoogi astuda. Küsimustele vastatakse üldsõnaliselt. Mõned lapsevanemad tundsid, et arst ei võta nende muresid tõsiselt. Mainiti pahandamist ja parastamist.
Sisulisse arutelusse laskumise, lapsevanema küsimustele tõsiseltvõetavate vastuste andmise asemel kasutavad arstid lapsevanemate vaktsineerima veenmiseks hirmutamistaktikat. Just hirmutamist mainisid kõik intervjueeritavad. Arstid usuvad vaktsineerimisse ja loodavad, et haiguse kartmine veenab ka lapsevanemat. Samas jääb arstidel endal tihti vaktsineerimise kasude põhjendamisel faktiteadmistest puudu, samuti ajast, sest visiit on lühike, ning valitaksegi kiire ja mõjus tehnika - hirmule apelleerimine. Intervjuudest selgus ka, et arstid püüavad teadlikult vaktsineerimise protseduuri võimalikult kiirelt ja automaatselt ära teha, et mitte jätta lapsevanematele tunnet, et neil on võimalus ka mitte vaktsineerida.
Kahtlejate puhul hirmutamine ja kiirelt ära tegemine toimib, kuid vastaste puhul tekib vastupidine reaktsioon. Vaktsineerimisest keeldujad on enamjaolt kõrgharitud naised, kes tajuvad hirmutamist kui manipulatsiooni ning tunnevad, et nende otsustusvõime seatakse küsimuse alla, kirjutab Noorem. "Sarnast mustrit täheldasin ka bakalaureusetöö foorumianalüüsi (Noorem, 2015) käigus, kus kõige enam emotsionaalset vastukaja said foorumipostitused, millega üritati vaktsineerimisest keeldujaid hirmutada ja halvustada. Samas kõige rahulikum ja sisukam arutelu tekkis teemaalgatuste all, mille autor esitas kindla, kuid neutraalse tooniga soovituse ning lisasid argumendi juurde asjakohase allika," kirjutab Noorem töös.
Mõned vaktsineerimisest hoidujate küsimused on Noorema hinnangul igati asjakohased. Näiteks: kõikide intervjueeritud lapsevanemate hinnangul oli uuringu toimumise ajal kehtinud immuniseerimiskava, mille järgi vaktsineeriti B-hepatiidi vastu juba esimestel elupäevadel kõiki beebisid, vananenud ja asjatu. Ka intervjueeritud arstid tunnistasid, et viimastel aastatel on olnud selle vaktsiini vajalikkuse põhjendamine keeruline ning tegelikult nad ei tea, miks seda enam nii vara tegema peab. See tähendab, et lapsevanemate kahtlus vaktsineerimiskava suhtes riskide hindamise järel oli põhjendatud.
Kui tavapäraselt arvatakse, et vaktsiinivastased kardavad enim kõrvalmõjude ja tüsistuste teket, siis Noorema intervjuudest kõlas olulise keeldumise taga oleva põhjusena hoopis hirm hiljem oma murega üksi jäämise ees. Nimelt eitavad lapsevanemate sõnul arstid seost vaktsiinide ja raskete kõrvalmõjude vahel, mistõttu ei saa nad hiljem loota abile, mis aitaks neil tüsistustega last ravida ja/või kasvatada.
Soovitusi perearstidele lapsevanematega suhtlemiseks Noorema tööst:
- Veenmissõnumeid valides pea meeles, et vaktsiinivastastel on keeldumiseks erinevad mured ja põhjused. Näiteks kas vanem kardab konkreetset kõrvaltoimet, immuniseerimise koormavat mõju lapse noorele organismile või on hoopiski maailmavaateliselt põhimõtteliselt vaktsiinide vastu. Ära eelda, et vaktsiinivastased on kõik valesti informeeritud. Keeldumise põhjusest lähtudes vali lapsevanema kõnetamiseks sobiv lähenemine ja sõnum.
- Vaktsiinivastast ühe visiidiga ümber veenda ei saa – võta üks samm korraga. Sea eesmärgiks vaktsiinivastase seisukohta iga visiidiga natuke pehmendada.
- Kasuta lapsevanema mittevaktsineerimise põhjuse välja selgitamisel küsimust "Mida sa vaktsineerimise puhul kardad?" või "Mis sulle kõige rohkem muret valmistab?" Ole empaatiline, mitte süüdistav, ründav. Vaktsineerimisest keeldujad usuvad siiralt, et nad on teinud riske hinnates õige otsuse - nende eesmärk on kaitsta oma last!
- Ole vaktsiinisõnumites neutraalne – pahandamine ja hirmutamine ei too soovitud lahendust. Väldi hirmutamist, manitsemist, sest survestamise peale asutakse kaitsepositsioonile. Vaksiinivastastega suheldes peaksid arstid püüdma jääda hoiakus ja sõnumites neutraalseks ning toetuma argumentides faktidele ja statistilistele andmetele. Neutraalse ja igakülgse informatsiooni pakkumine võimaldab lapsevanemal teha aktiivse ja kaalutletud otsuse tõese info põhjal.
- Ära eita kõrvaltoimete tekkimise võimalust ning kinnita lapsevanemale, et kõrvaltoime ilmnemise korral ei jää ta oma murega üksi.
- Lapsevanema küsimusele vastust mitte teades luba see välja uurida ning edasta hiljem. Lapsevanem ei eelda, et arst teab kõiki fakte peast. Info järgi vaatamine ja kontrollimine on täiesti aktsepteeritav ning pigem kasvatab usaldust, kui arst näitab üles huvi ise juurde lugeda ja uurida, ning on varustatud vastavate töövahenditega (andmebaasid ja materjalid). Ebamääraselt vastamine või teema muutmine aga mõjub negatiivselt ja vähendab usaldust.
- Hoiduda tuleb ravimireklaamide jagamisest jt ravimifirmadega seoste vältimisest, sest arstide äraostetavus vaktsiine tootvate ravimifirmade poolt on vaktsiinivastaste seas enimlevinud müüti.
- Püüa lapsevanemaga samastuda ning võimalusel too näiteid enda ja lähedaste laste vaktsineerimisest.
Soovitusi muutusteks riiklikul tasandil:
- Juba raseduse ajal peaksid naised saama vaktsiininõustamise teenust. See peaks toimuma eraldiseisva Vaktsiininõustamine peaks toimuma eraldiseisva kohtumisena ning seda võimalusel juba naise raseduse ajal. Nõustamise jooksul saaks ema, isa või muu pereliige/sõber, kes on oluline mõjutaja lapse vaktsineerimise otsuse tegemisel täieliku tähelepanu ning võimaluse küsida kõik soovitud küsimused ilma halvakspanu kartmata. Eraldi vaktsiininõustaja määramine annaks arstile võimalusele olla selle konkreetse ala ekspert ning viia end kurssi detailidega, mida lapsevanemad teada soovivad. Hetkel pole perearstidel piisavat tugisüsteemi infomaterjalide näol ega kahjuks ka aega end iseseisvalt vaktsiinide alal koolitada. Vaktsiininõustamine võiks aidata ka lapsevanemaid, kes on mures lapse tervise pärast ning soovivad individuaalset lähenemist vaktsiinide ohutusest rääkimisel, arvestades nende lapse eripärasid.
- Lisaks vaktsiininõustamisele peaks lapsevanematele olema kättesaadav neutraalne andmebaas tervikliku vaktsineerimisalase informatsiooniga. Need materjalid ei peaks olema üles ehitatud veenmisele, vaid sisustatud põhjaliku ja neutraalse infoga. Terviseameti lehekülg vaktsineeri.ee on küll informatiivne, kuid mõned lapsevanematele olulised punktid on esitatud liialt ühekülgselt või puudub soovitud info. Sellesse andmebaasi võiks koguda ka vaktsiinivastased artiklid, millele keeldujad oma väidetes viitavad, koos loogilise selgituskäiguga, mis vaktsiinivastased väited ümber lükkab.
- Arste võiks aidata ka lühikese keeldumise avalduse vormi asemel põhjalikuma vaktsineerimisteemalise ankeetküsitluse kasutuselevõtt. Nii saab ka arst järgmisel korral olla antud pere nõustamiseks paremini ettevalmistunud.
- Perearsti amet eeldab laialdasi baasteadmisi kogu inimese tervisega seonduvast. See tähendab, et arst peab teadma natuke kõigest, kuid inimlikult pole lihtsalt võimalik teada igast natukesest (vaktsineerimisest) kõike. Seepärast jäävad arstid enda sõnul hetkel hätta, kui lapsevanem ootab detailsemaid fakte ning statistikat. Seega tuleks luua perearstide jaoks piisavad töövahendid – juhiseid ja infot vaktsiinisõnumite edastamiseks. Hetkel olemasolev juhis “Räägime laste kaitsmisest” ei ole paljude arstideni jõudnud ning intervjueeritud vaktsineerimisvastaseid lapsevanemaid selline käsitlus ei kõnetanud. Tervishoiutöötajatel on vaja kaht tüüpi infot: sisuline ja regulaarselt uuendamist vajav info vaktsiinide ja nende vastaste argumentide kohta, ning suhtlemisjuhised, mille põhiprintsiibid ajas oluliselt ei muutu. Suhtlusskeemid ning –soovitused võivad olla paberil ning peaksid olema toetatud koolitustega. Informatiivne materjal võiks aga olla koondatud virtuaalsesse andmebaasi, kust oleks võimalik lihtsa vaevaga üles leida soovitud fakt.
Milline on Sinu kogemus - kas Sul on soovi korral õnnestunud oma perearstiga vaktsiinide teemal sisulist arutelu pidada? Kas arst on osanud Sinu küsimustele vastata?
