Kui arenguriikide lastel oleks võimalik saada vaktsiine, mida jõukad riigid iseenesestmõistetavaks peavad, päästaks see sadu tuhandeid elusid, kirjutab National Geographic.
Kui läänemaailmast vaadates tundub, et praeguse aja suurim vaktsineerimisalane ülesanne on siinsete skeptikute veenmine, siis sellest veel keerukam ja tähtsam on rahvusvaheline koostöö, et viia vajalikud vaktsiinid arenguriikideni, kus vaktsiinvälditavate haiguste põhjustatavad kannatused on ka tänapäeval väga reaalsed.
Samir Saha on mikrobioloog, kelle elutööks on pneumokokkbakteri uurimine. Need väga kergesti (näiteks aevastades) levivad bakterid võivad elada tugeva immuunsusega inimese ninaneelus ilma probleeme tekitamata. Kuid kui immuunsüsteem alt veab, võivad pneumokokkbakterid hakata kiirelt jagunema ja migreeruma, põhjustades eluohtlikke nakkushaiguseid nagu kopsupõletik või meningiit. Kui arenenud riikides jäävad sellistesse haigustesse nakatunud lapsed enamasti siiski ellu, siis arenguriikides, näiteks Bangladeshis, sureb seetõttu igal aastal tuhandeid ja tuhandeid koolieelikuid.
Elav näide sellest, kuidas arenguriigid vaktsiinipuuduse tõttu kannatavad, on 11-aastane Sanjida Sahajahan. Kuni kolmanda eluaastani oli Sanjida täiesti terve laps. Siis haigestus ta pneumokokkbakteri põhjustatud meningiiti. Tema viimased selged sõnad oma emale olid: "Kallista mind. Ma tunnen end väga halvasti." Haigus kahjustas lapse aju, ta on nüüd raske puudega ja liikumisvõimetu.
Bangladeshis on vaktsineerimine väga hinnatud - kõik vanemad lasevad oma lapsi vaktsineerida (kui võimalik) ja soovivad, et rohkemad vaktsiinid oleksid neile kättesaadavad. Vaktsiinide inimesteni transportimine on Bangladeshis keerukas - seda tuleb paljuski teha käsitsi, jalgratta või järvepaadiga külmakonteinereid vedades. Ning paljud vaktsiinid, nagu ka pneumokokkbakteri vastane vaktsiin, on Bangladeshi jaoks liiga kallid. Kui Sanjida oleks sündinud USA-s, oleks ta täna terve, sest seal oli antud vaktsiin tema sündimise ajal riiklikus kavas.
Arenguriikides arstiabi pakkuvad lääne arstid tegelevad pidevalt ravimitootjate survestamisega vaktsiinide hindade langetamiseks. Just arenguriikides vajatakse vaktsiine enim (seal on haiguste levik suurem, ravivõimalused kehvemad, arstiabi kättesaadavus oluliselt halvem, laste immuunsus alatoitumisest tingituna nõrgem jms). Just seal päästaks vaktsiinid kõige rohkem laste elusid (näiteks meningiiti on jõukas riigis sada korda väiksem tõenäosus surra kui vaeses riigis). Kuid just seal puudub raha nende ravimite soetamiseks.
Vaktsiinide tootmine on väga kallis, sest uue vaktsiini väljatöötamine võtab aastaid või aastakümneid. Haiguse levinumad tüübid võivad arengu- ja arenenud riikides erineda. Vaktsiine töötavad aga välja eraettevõtted, kes soovivad teenida ka kasumit, ning arenguriikidesse tootmine ja müümine pole niisama kasumlik nagu jõukatesse riikidesse.
Näiteks võib tuua ka rotaviiruse vastase vaktsiini - läänemaailmas on vaktsiin vabalt kättesaadav, kuid just vaesemates riikides sureb rotaviirusesse sadu tuhandeid lapsi.
Keegi ei ole võimeline täpselt kokku lugema, mitu elu vaktsineerimine maailmas kokku päästnud on, kuid see on igal juhul üks inimkonna ajaloo suurimaid meditsiinisaavutusi. Mõned näited:
- Kõige esimese vaktsiini, rõugevaktsiini massilise kasutuse tulemusena suri haigus 1980ndateks aastateks välja.
- Lastehalvatuse vastase vaktsiini kasutuselevõtu järel suudeti haigus pea kõikjalt elimineerida, poliomüeliiti esineb täna veel vaid kolmes maailma riigis.
- 1980ndatel tapsid leetrid enam kui 2 000 000 last aastas, pärast vaktsineerimise levikut hakkas haiguse esinemine drastiliselt vähenema ja aastaks 2015 tappis haigus 132 200 last aastas.
Loe artiklit vaktsineerimisprobleemidest vaestes riikides ja vaata pilte National Geographicus.
