USA-s Arizona osariigis läbi viidud test näitas, et kuumal suvepäeval ei ole vahet, kas auto on pargitud päikese kätte või varju - temperatuurid autos võivad mõlemal juhul tõusta tunni ajaga kõrgemaks kui välistemperatuur, mis on lastele eluohtlik olukord.
Test näitas, et 38-kraadise kuumaga päikese kätte jäetud autos tõusis siseõhu temperatuur tunni ajaga 47 kraadini, istmete pinnatemperatuur 51 kraadini ning armatuurlaua temperatuur kõrvetava 69 kraadini. Samal päeval varju jäetud autos tõusis siseõhu temperatuur tunni ajaga 38 kraadini ning istmete temperatuur 41 kraadini.
Testijad arvutasid välja, et kaheaastane laps saaks autosse jäetuna päikese kätte pargitud autos kuumarabanduse tunni ajaga, varju pargitud autos kahe tunniga.
Varasemalt on testides leitud, et 30-kraadise välistemperatuuri korral kulub alla tunni, et auto sisetemperatuur tõuseks üle 38 kraadi. Lapsed on autos kuumarabandusse surnud ka 18-kraadise õhutemperatuuriga päevadel. Kuumemas kliimas piisab selleks poolest tunnist. USA-s sureb keskmiselt 37 last aastas sõidukisse jätmisest tingitud ülekuumenemise tagajärjel.
Kidsandcars.org avaldab nende perekondade lugusid, keda selline tragöödia tabanud on. Esiteks aitab kuumarabandusest rääkimine vanematele meenutada, et lapsi ei tohi üksi autosse jätta. Teiseks püütakse survestada turvavarustuse tootjaid ja seadusandjaid kasutama häiresüsteeme, mis annaksid täiskasvanule tooli jäetud lapsest märku. Kolmandaks aitab nende lugude avalikustamine ühiskonnale meenutada, et sel viisil lapse kaotanud vanemad ei ole kurjategijad, vaid tavalised inimesed, kellega on juhtunud kohutav õnnetus. Sellegipoolest tabab sellise tragöödia läbi elanud peresid lisaks lapse kaotusele tihti ka ühiskonna halvakspanu, süüdistused ja koguni sõim.
Enamasti ei jäta vanemad last autosse meelega vaid kogemata. Tihtilugu jääb laps sõidu ajal magama, ema või isa unustab ta hoidja juurde või lasteaeda viia ja läheb ise tööle. Sellist unustamist võivad soosida nii magamata ööd kui ka näiteks peas ringlevad töömured, kuid oluline on siiski aru saada, et mälu võib alt vedada absoluutselt igat inimest!
Psühholoogi Gene Breweri hinnangul tunnevad inimesed vajadust tragöödia läbi elanud perekondasid süüdistada, sest teiste süüdistamine tekitab neis endas turvatunnet - see ei saaks minuga kunagi juhtuda, sest sellised asjad juhtuvad ainult inimestega, kes ise midagi valesti teevad - mina küll nii ei teeks! Paraku on fakt see, et absoluutselt iga inimene võib unustada või eksida.
Loe lapse kaotanud või peaaegu kaotanud perekondade lugusid SIIN.
Kas Sina oled kunagi oma lapse ära unustanud?
