Rasedust jälgitakse Eestis ämmaemanda juures. Kui on tegu riskirasedusega, mis selgub raseduse diagnoosimisel või raseduse kasvades, suunatakse rase naine naistearsti jälgimisele.
Rasedusvisiidid toimuvad umbes kord kuus, raseduse kasvades vajadusel tihedamalt ja päris raseduse lõpus (alates 36-38 nädalat) kord nädalas.
Raseduse alguses saab ämmaemanda visiidil naine endale rasedakaardi, mida soovitatakse endaga alati kaasas kanda.
Raseduskaart sisaldab endas tulevase ema ja isa isikuandmeid ja raseduse ajal tehtud vere-, tupe- ja uriini proovide ning ultraheli ja muude vajalike uuringute tulemusi.
Igal visiidil ämmaemanda juurde mõõdetakse emaka kasvamist, vererõhku, kaalutõusu. Hinnatakse vajadusel uriinianalüüsi, vere hemoglobiinisisaldust ja kuulatakse (alates 14-16 nädalast) ka loote südametoone.
Raseduse viimases kolmandikus on võimalik kindlaks tehalapse asend kõhus (mida kahtlusel saab kinnitada või ümber lükata ultraheli uuring).
Vereanalüüsidel jälgitakse sinu hemoglobiini taset veres. Seda tehakse tavaliselt korra rasedusega arvele tulles ja edaspidi olenevalt sellest, milline see näit on olnud. Kui hemoglobiini tase on madal olnud, korratakse seda rohkem.Hemoblogiin näitab vere hapniku kandmise võimet ja kui hemoglobiin on madal, ei ole veres palju hapnikku.Raseduse ajal langeb hemoglobiin sageli vere mahu suurenemise arvelt. Sa võid kahtlustada madalat hemoglobiini taset, kui sa oled pidevalt väsinud.
Rasedalt võetakse kahte erinevat tüüpi uriinianalüüse.Tavalises uriinianalüüsis, mida naised raseduse jooksul sagedamini annavad, uuritakse valgu, suhkru ja sademe esinemist.Valk tekib uriini, kui naisel on rasedustoksikoos ehk rasedusmürgitus
Suhkrut võib uriinis esineda nendel naistel, kellel on rasedusdiabeet.
Hiljemalt 20.-ndast rasedusnädalast mõõdab ämmaemand igal külastusel sinu emakapõhjakõrgust ning raseduse lõpupoole ka kõhuümbermõõtu. Emaka suurenemine näitab, et tita kasvab kõhus hästi.
Ära unusta ka ämmaemanda visiidile oma rasedakaarti kaasa võtmast - sinna märgitakse iga visiit üles Sinu ja beebi tervisenäitajad.
Raseduse kasvades tuleb õppida oma keha säästma, ning liigutusi teisiti tegema. Näiteks autost välja tulles tõsta mõlemad jalad korraga välja ja alles siis tõuse püsti. Voodist välja tulles pööra end kõigepealt küljele ja seejärel tõuse istuma.
Väga paljudel inimestel on istuv töö. Siinkohal tuleks jälgida oma kehahoiakut – istu sirgelt! Vahepeal tõuse töölaua tagant püsti ja siruta end. Hea mõte on laua taga hoopis võimlemispalli peal istuda.
Oma füüsist aitab tugevada ka joogas käimine või võimlemisharjutuste tegemine.
Magades võid kahe jala vahele panna padja - see aitab selja ja vaagna ära fikseerida. Väldi lösutavaid asendeid, sest need koormavad alaselga kõige rohkem.
Kasvav beebi muudab ka hingamise raskemaks. Siinkohal tuleb kasuks mõõdukas treening, mis aitab püsida raseduse ajal terve ja aidata vaevustega paremini hakkama saada. Sobilikud on vesivõimlemine, rasedate võimlemine ja jooga.
Lisaks liikumisele tuleks jälgida ka oma toitumist.
Rase peaks sööma tihti ja väikeseid koguseid korraga. Päevas peaks olema vähemalt kolm sooja toidukorda ja sinna vahele mõned kerged suupisted.
Korraga kõhu väga täis söömine võib rasedale põhjustada ebamugavustunnet, õhupuudust ja kõrvetisi.
Raseduse jooksul tekivad tursed, sest raseduse jooksul vere ja vedeliku kogus organismis suureneb.
Tursete tekkimist võiks proovida vältida.
Selleks tuleb tarbida piisavalt vedelikku, piirata oma menüüs soola tarbimist ja liikuda rohkem.
Kõige tavalisemalt tekivad tursed jalgadele ja sõrmedele - need ei näita veel probleemi olemasolu. See-eest tuleks jälgida seda, kui näole või silmadele tekivad tursed - need võivad viidata preeklampsiale ja rasedal tuleb pöörduda oma ämmaemanda poole.
Preeklampsia puhul võib platsenta, mis on lapse ellujäämiseks hädavajalik, emakaseinast lahti lüüa.
Lisaks tugevatele tursetele ja sellega kaasnevale kiirele kaalutõusule, võivad preeklampsiale viidata ka tugevad peavalud, mustad täpikesed silme ees, kohin kõrvades või ebamugavustunne ülakõhus.
Paljud naised tunnevad enne sünnitust teatud aja vältel ebatuhusid ehk Braxton-Hicksi kokkutõmbeid.
Tegelikult valmistab naise organism ennast sünnituseks ette juba mitu nädalat enne tähtaega. Emakakontraktsioonid, mida me raseduse lõpus tunneme, on tegelikult olemas kogu raseduse vältel. Raseduse lõpul muutuvad need sagedasemaks ja võib tekkida ka regulaarsus. Vahel võivad sellega kaasneda ka raskustunne ja menstruatsiooni valu meenutav tunne. See võib kestma jääda mõne tunni vältel, näiteks iga 20 minuti tagant, aga kui tegemist on ebatuhudega, lähevad nad mõne aja pärast mööda.
Vesi lõõgastab lihaseid ja tavaliselt vanni või duši alla minnes lähevad ebatuhud üle.
Braxton-Hicksi kokkutõmbed hakkavad mõnel naisel juba 36. rasedusnädalal. Emakakokkutõmbed on normaalsed - emakas on lihaseline organ ja valmistab ennast sel viisil sünnituseks ette. Kui aga enne 36. nädalat muutuvad emaka kokkutõmbed regulaarseks ja jäävad püsima, võiks kindluse mõttes arsti juurde minna, et välistada võimalus, et tegu oleks enneaegse sünnitusega.
Räägi alati Sind vaevavatest tervisemuredest oma ämmaemandale - tema oskab Sind aidata. Hea soovitus on ka enne visiiti kõik tekkinud küsimused üles kirjutada ,et midagi meelest ära ei läheks. Toredat kasvamist teile!
Greetel Lee, emmedeklubi.ee
