Enesekindel ema: Kuidas suurte otsuste langetamisel mitte pead kaotada

Miks on teise, kolmanda või neljanda lapse ootel emad tunduvalt enesekindlamad kui esmakordselt emaks saavad naised? Tõenäoliselt sellepärast, et neil on kodus olemas elav näide: kuigi mõne kasvatusliku valikuga on pandud täppi ja mõnega mööda, on mu laps neist pisiasjadest hoolimata imeline inimene.

Rasedad ja äsja sünnitanud naised on keha läbivast hormoonide tulvast tulenevalt äärmiselt tundlikud. Nad muretsevad rohkem, lähevad kergemini närvi, sattuvad hõlpsamini segadusse, tunnevad kergemini kurvastust. Seetõttu on ka enesekindlus kergem kaduma.

Emmede Klubi toob välja neli lapsevanema valikut, mis kipuvad kui mitte kõigil, siis vähemalt esmakordsetel emadel pea sassi ajama ning õnnelikuks pereeluks niivõrd hädavajalikku enesekindlust kahandama.

Appi, ma ju ...

Appi, ma ju jõin raseduse alguses alkoholi! Appi, ma ju suitsetasin kui ei teadnud veel. Appi, ma sain alles kuuendal raseduskuul teada, et teatud kosmeetikatooted võivad raseduse ajal kahjulikud olla! Appi, ma sõin kogemata toore kalaga sushit, hallitusjuustu. Seda nimekirja võib jätakata lõpmatuseni. Esmarasedad on tavaliselt ülimuretsevad, sest tunnevad, et võivad oma uhiuut beebit, kes on justkui puhas lõuend, oma elutegevusega kuidagi rikkuda.

Rasedatele mõeldud raamatute ja brožüüride, internetifoorumite ja meedia, sealhulgas ka Emmede Klubi poolt vahendatavad teadmised selle kohta, millised käitumisviisid võivad rasedust, rasedat naist või beebit kahjustada, on kahtlemata tänuväärsed. Kui teadlased ei oleks omal ajal avastanud ja meedia avalikkusele levitanud, et hommikuse iivelduse vastu kasutatud talidomiid põhjustab lastes niivõrd tõsiseid väärarenguid nagu jäsemete puudumine, sööksime me kõik ikka veel neid ohtlikke tablette.

Samas peab iga last planeeriv või rase naine ning ema pidama silmas, et mitte ükski inimene ega olukord ei ole ideaalne. Meil ei ole võimalik tuua ilmale vatis kasvanud last. Ema, kes pole iialgi tarvitanud ühtegi meelemürki võib enda teadmata sattuda valel hetkel keskkonnasaastepiirkonda, mis mõjutab tema lapse tervist. Meie seas on narkomaanidele sündinud lapsi, kes on terved nagu purikad, samal ajal kui kõike "õigesti" teinud ökoema laps võib surra verevähki.

Me ei tea kõiki rasedust mõjutavaid tegureid ega saa kunagi teadma. Kõiki neid tegureid, mida teame, ei suuda me päriselus järgida. Palju sellest, mis meiega toimub, on aga lihtsalt määramatu juhus.

Muidugi ei saa kuidagi kahjuks tulla, kui jälgime rasedusteemalist infovoogu ja talitame meile teadaolevate tervisenõuannete järgi, aga meil ei ole ka mõtet tunda end kehvasti, kui mõni nõuanne on vahele jäänud või ei ole seda võimalik järgida, sest vead ja puudujäägid on täiesti normaalne elu osa.

Juba mõte "Appi, ma ju ..." näitab, et sa oled hea ema: sa muretsed enda ja oma lapse tervise pärast ning tahad mõlemale parimat. Sul on põhjust olla enda üle uhke ja enesekindel. 

Imetada või mitte?

Üldjuhul teab iga tänapäeva ema: rinnapiim on imikule kõige tervislikum toit, nii rinnapiimal kui ka imetamise tegevusel on lapse füüsilisele ja vaimsele arengule alternatiivsetest toitumisviisidest (rinnapiimaasendajatest) parem mõju.

Samas on naisi, kellel ei ole füsioloogilistel või vaimsetel põhjustel võimalik imetada. Teades rinnapiima ja imetamise kasulikkuse teooriat, tunnevad need naised, et ei ole piisavalt head emad, sest nad ei suuda pakkuda oma lapsele parimat. Nende enesekindlus võib ühe tädi Maali kommentaariga ("Miks te oma last ometi rinnale ei pane!") kauaks ajaks kolinal potist alla kaduda.

On ka naisi, kellel on küll võimalik lapsele rinnapiima anda, kuid kelle jaoks see tähendab väga suuri ohverdusi - näiteks eksklusiivset pumpamist, mis kahandab ööune pikkadeks kuudeks paarile tunnile ja rikub nii naise tervise, või imetamist läbi sünnitusjärgsest depressioonist tuleneva vaimse vastumeelsuse, läbi pisarate, kaotades elutahet.

Tead mis? Rinnapiim on küll väga kasulik ja kõik naised, kellel on see võimalus, võiksid oma lapsi imetada, aga rinnapiim ei ole lapsele kasulikum kui stressist ja depressioonist prii ema! Neist kahest valikust, rinnapiimal ja halvas füüsilises või vaimses seisukorras emaga või rinnapiimaasendajal ja terve emaga laps, on lapse tervisele vaieldamatult kasulikum just teine variant. Kui imetad oma last, võid enda üle uhke olla. Kui imetamine ei saanud sinu jaoks võimalikuks, kuid oled selle teadmisega rahu teinud ja annad lapsele rinnapiimaasendajat tänutundega, et selline võimalus on tänapäeval olemas (vanasti tuli keeta tummi), võid samuti enda üle uhke olla. 

Ning tead, mis veel? Kui sa oled selle artikli lugemisega juba siiamaani jõudnud, siis oledki imetamisest või imetamatajätmisest hoolimata väga hea ema, sest muretsed oma valikute mõju pärast ja tahad anda lapsele parimat.

Vaktsineerida või mitte?

Nii vaktsineerimise pooldajail kui ka vastastel on hulgaliselt usaldusväärsena tunduvaid seisukohtasid. Esimest korda teemaga kokku puutuva ema võib selline infotulv ja tuline väitlus segadusse ajada. Võib-olla sa ei saa enam aru kumba poole argumendid on usaldusväärsemad. Võib-olla oled kaotamas usaldusväärsust oma enda tehtud otsuse suhtes. Ehk tunned, et ei suuda teha sajaprotsendiliselt õiget otsust, tunned end ebakindlana.

Tead mis? Fakt on see, et iga ema, kes muretseb oma lapse tervise pärast, kes mõtleb kas vaktsineerida või mitte, kuulab erinevaid seisukohtasid ja otsib informatsiooni, et teha oma lapse tervise jaoks parim valik, on suurepärane ema! Ema, kelle suurepärasust ei vähenda ei otsus vaktsineerida ega otsus vaktsineerimata jätta.

Ka ema, kes vaktsineerimise teemal teistele emadele kõrri kargab, kas ühte või teist suunda peale surub ja vastaspoolt ning vastaspoole valinud naiste emavõimeid maha teeb, on suurepärane ema. Sest ka tema on püüdnud leida oma teadmistele ja võimalustele vastavalt oma lapsele parimat lahendust. Kuid tuleb märkida, et kuigi hea ema, ei ole selline kõrrikargaja ja teiste enesekindluse alandada küll teab mis hea inimene või sõbranna. Hoia temast lihtsalt eemale.

Beebi kõrvalt tööle või mitte?

Keda tabab sünnitusjärgne depressioon kõige tihemini? Eks ikka beebiga kodus olevat ema, kes tunneb üha enam, et tema päevad on üksluised, et beebi muudkui nutab, et lasteta sõbrannad kaugenevad, et tööalane pädevus kahaneb... Samal ajal tekitavad need mõtted naises süümepiinu. Kuidas ma ei suuda oma lapsega koos olemist nautida?

Lahendus võib olla väga lihtne: näiteks käia rohkem väljas, osaleda beebiringides, rääkida regulaarselt psühholoogilise nõustajaga, tunnistada oma tunded süümepiinadeta üles partnerile vms. Üks võimalik lahendus on aga hoopis beebi kõrvalt (enamasti väikse koormusega) töö või õpingutega jätkata. Uuringud on näidanud, et emad, kelle elus säilib pärast beebi sündi ka võimalus väikese kohaga nauditaval töökohal edasi töötada, on õnnelikumad.

Kuid mida tunneb ema, kes alustabki väikse beebi kõrvalt tööd või õpinguid? Tihti tunneb ta süümepiinu ega julge oma valiku üle õnnelik olla. Laps on ju nii vähe aega nii väike. Seda aega ei saa kunagi tagasi. Millest ma temast eemal olles küll ilma jään? Kuidas mõjub ema eemalolek (kodust töötades vaimne eemalolek) lapsele? Mida arvavad teised inimesed, kas nad teevad minu valikud maha, kas nad arvavad, et ma olen halb ema?

Seega nokk kinni, saba lahti.

Fakt: lapsed, ka beebid, on õnnelikumad ja rahulolevamad, kui nende ema on õnnelik ja rahulolev ega kannata stressi või depressiooni all.

Seega ei ole töö- ja koduelu tasakaalu puhul õiget ega vale valikut, ei naise enda ega laste suhtes - õige valik on ainult see valik, mis terve sinu pere kõige õnnelikumaks teeb.

Artikkel on osa Emmede Klubi teemanädalast "Enesekindel ema". 

Millised olulised valikud on sinu enesekindlust lapsevanemana kahandanud ja kuidas oled suutnud need ebakindlused seljatada? Motiveerime üksteist!