Sellest, et kodu peaks olema beebile turvaline ja arendav keskkond, oleme kõik kuulnud. Kuidas seda täpselt teha või mida selle all õigupoolest mõeldakse, emad aga tihti ei tea.

Läti füsioterapeut Kristīne Stalidzāne selgitab, et esimene tasand, millega beebid oma kodus tutvuvad, on horisontaalne - põrandatasapind ja vooditasapind.

Ühel hetkel saab aga beebil põrandast või voodist ja tema jaoks sinna valmis seatud mänguasjadest-esemetest villand ning ta soovib ka teisi tasandeid uurima minna. Näiteks kiigata, mida teevad ema ja isa diivanil. See võib juhtuda umbes üheksanda elukuu kandis.

Kuidas siis kindlustada, et kodu oleks lapsele arendav?

Esiteks soovitab Stalidzāne paigutada kogu varem põrandaligi toodud beebimaailm nüüd mitmekesiselt ruumis erinevatele tasanditele.

Teiseks tuleks lasta lapsel kasutada mänguasjadena keskkonda ennast - lapsed võivad mängida tassidega, mütsidega, nurgas seiva ema võimlemismatiga..

Loomulikult tuleb elimineerida kõik otseselt ohtlik, nt teravad servad!

Kolmandaks peaks ema ise jääma võimalikult passiivseks. Kui ema ei haara beebit iga kord sülle, et talle kõrgemalasuvaid asju näidata, vaid laseb lapsel ise nuputada, kuidas püsti saada, kuidas näiteks diivanile ja alla saada, on lapsele füsioterapeudi sõnul kõige arendavam.

Loomulikult peab ema olema kõrval ja jälgima, et laps viga ei saaks! 

Kas seadsid esemeid kodus ümber, kui laps end püsti ajama hakkas? Kuidas?