"Meie pere on üks nendest, kus otsustati saada lapsed väikese vahega. Nii sündisid meie neli last viie ja poole aasta jooksul," alustab jutustamist Heli Künnapas, kirjanik ja nelja väikse vanusevahega laste ema. Heli otsustas oma pere lugu - kuidas kahest sai vaid viie ja poole aastaga kuus - ka Emmede Klubi lugejatega jagada.
Kas neli väikse vanusevahega sündinud last tähendab, et neljanda kasvatamise ajaks on vanematel kõik vajalikud ja võimalikud nipid selged? Või tuleb iga lapsega koos uut õppida? Milline on olnud nelja lapse ema enda teekond esimesest üllatusi täis beebist neljanda märkamatu beebini? Sellest kõigest kirjutab Heli:
"Esimene üllatusterohke beebi
Enne esimese lapse Mathiase sündi mu lähimas suhtlusringkonnas väga palju väikeseid lapsi polnud. Nii piirdusid mu teadmised beebidest poole aasta jooksul Ameerikas neljakuuste kaksikute hoidmisest saadud kogemusest. Seega algas Mathiase esimestest hingetõmmetest üks suur avastamisretk.
Alates kolmandast nädalast võitlesime gaasivaludega, nii et võisime kella neljani öösel lapsega mööda tuba ringi trampida. Tagantjärele on võimatu uskuda, et sellises magamatuses üldse ellu jäime.
Tublide noorte lapsevanematena õpetasime muidugi kohe ka last oma voodis magama. See tähendas, et kui ta öösel sõi või ärkas, tuli teda tükk aega magama kussutada, ja kui lõpuks ise enda voodisse magama sain, oli Mathiasel juba uus söögiaeg või muu põhjus ärkamiseks. Unustamatud hetked öösel võrevoodi najal lösutamisest, käsi last paitamas või lutti suus hoidmas ning endal silmad unest kinni.
Lisatoitude andmine, hammaste ootamine ja kõik muu käis ka ikka raamatu järgi ja tõi kaasa palju pidevat muretsemist ning püüet nõuetele vastata.
Kõige raskem esimese lapse juures oli aga elukorralduse muutus. Varem töötasin mitmesaja inimesega firmas personali- ja kommunikatsioonijuhina. Äkitselt olin aga seletamatute vajadustega väikese vääksu lükata-tõmmata. Mitte-kusagile-kuulumise tunne ja mõistmine, et “järgmised kümme aastat ei ole mul enam mingit oma elu”, tegid mind kindlasti veel närvilisemaks. See pinge väljendus aga beebi käitumises ja mõjutas loomulikult ka suhteid mehega.
Uuringute järgi pidi kõige rohkem lahkuminekuid olema just lapse esimestel eluaastatel. See on täiesti usutav väide, sest kui suhte korrashoidmine on paljude jaoks raske, siis teha seda beebi tundmaõppimisega samal ajal, on sama hea nagu peaks köiega kõrge kuristiku kohal rippudes lembeluulet välja mõtlema hakkama.
Teine beebi kasvas kaisus
Teise lapsega tegime magamises kohe muudatused - beebi magas meie kõrval. Nii läksid öised söötmised sujuvamalt ja saime mõlemad kohe edasi magada. Päevased uned magas Joosep juba algusest saadik kõhuli, mida esimese lapse puhul julgesime alles paarinädalaselt teha. Arstidele ei meeldinud see kunagi, aga meie lapsed magasid nii rahulikumalt.
Kaheaastase Mathiase kolisime enne väikevenna sündi teise tuppa, et beebi nutt teda ei häiriks. Igal öösel tuli ta aga nuttes meie juurde tagasi. Öine jalutus ei lasknud tal endal rahulikult magada, ega ka meil. Nii kolisime ta meie tuppa tagasi ja Mathias magas terve öö, hoolimata sellest, et väikevend aeg-ajalt nuttis. Minu jaoks õpetas see, et ju lapsed kuulevad ja tajuvad teise lapse nuttu teisiti, kui täiskasvanud.
Kui heledapäine Mathias armastas tohutult vannis käia, siis mustade juustega sündinud Joosep ei arvanud veest midagi. Iga vannitamine oli metsik röökimine. Joosep oli kolmekuune, kui kolisime maamajja elama. Kuna esimesel suvel polnud meil majas vett, siis käisid lapsed vannis õues. Sel ajal ta juba leppis veega. Või oli see hoopis üle vanni ääre koonuga last nügiv koer, või elektriliinil laulvad pääsukesed, kes Joosepi veevaenulikkuselt tähelepanu ära pöörasid.
Armukadedust uue beebi ilmumise tõttu ma ei mäleta. Me oleme oma lastele alati rääkinud, et toome sulle venna või õe, mitte et emale-isale sünnib uus laps. Nii ongi iga uus beebi tulnud teiste laste jaoks. Samuti on beebid alati peres olemasolevatele lastele kingitusi toonud.
Kolmas beebi toimis iseenesest
Maria puhul tundsin, et kõik toimis kuidagi iseenesest. Kindlasti oli kasu mu enda värsketest beebikogemustest, kuid ka Maria ise oli väga rahulik laps. Tütreke kolis üsna kiiresti oma voodiga laste tuppa ja magas terve öö.
Sel ajal hakkasin aktiivsemalt poliitikas osalema. Nii käis Maria alles mu kõhus olles Brüsselis ning oma esimesel eluaastal osales paljudel koosolekutel ja kohtumistel.
Kui Mathias ja Joosep olid lutilapsed, siis Maria loobus sellest kiiresti. See-eest istus ta rohkem rinnaotsas. Maria oli esimene, keda ka avalikumates kohtades rinnaga toitsin. Kui esimeste lastega põgenesin kodust väljas olles WC-sse last toitma, siis Maria ajal sain lõpuks aru, et imetamine on väga normaalne asi. See ei tähenda loomulikult kuidagi enda paljastamist, kuid rahulikult kusagil pingil istudes ja ennast ning last näiteks salliga varjates on normaalne last toita kõikjal, kus tal kõht tühjaks läheb. Kui seni oli olnud mu suurimaks mureks, et ega ma teisi täiskasvanuid ei häiri, siis nüüd sain aru, et väikese abitu lapse kõhutäis on olulisem kui mõne üksiku eelarvamustega täiskasvanu kiivas pilk. Eriti, kuna enamusi inimesi avalik imetamine üldse ei häirigi.
Neljas, märkamatu beebi
Jõulude ajal pooleteiseaastaseks saav Christian on aga heas mõttes meie kõige märkamatum beebi. Ta on väga oluline osa meie perest ja on kõikjal kaasas. Ta kasvab ja areneb meie igapäevase elu keskel, mitte meie elu ei keerle beebi ümber.
Christian on vist Eestimaa ekspert raamatukogude põrandate osas, kuna tema elu esimese poole aasta jooksul tuuritasin päris palju ringi ja tutvustasin erinevates raamatukogudes lugejatele oma raamatuid. Christian magas sel ajal kas autos turvahällis või roomas minu ja kõigi kohtumisele tulnute jalge ümber mööda põrandat.
Kui kolm suuremat laste on lasteaias, siis Christiani kõrvalt teen kodus palju (kirja)tööd. Ühe lapsega elu on ju sama lihtne nagu lastevaba elu! Märkamatu beebi ja sellise elukorralduseni jõudmiseks läks üle kuue aasta ja vaid neli beebit.
Kui enamasti just teise lapse sündides mõeldakse, et kuidas on võimalik mitut last korraga armastada, siis meie teame, et mitmelapselises peres jätkub armastust ja hoolimist kõigile väga palju, sest jagajaid on ju ka rohkem!"
Aitäh Sulle, Heli, et jagasid meiega oma pere lugu!
Armsad Emmede Klubi liikmed! Olge valvsad, sest üsna pea võib meie lehe usin jälgija Heli ja tema pere tegemistest rohkem kuulda saada :)
