Küllap oled juba tähele pannud, et alates tänasest saab meie lehel kaasa elada ühe toreda Eesti paari lapseootusele, sünnitusele ja uue ilmakodaniku esimestele elukuudele - alanud on Emmede Klubi videosari Beebipäevik! Et sarja peategelastega juba praegu natuke paremini tuttavaks saada, tegime intervjuu tulevase ema Stinaga.
Stina (23) ja Reigo (29) Andok elavad alates möödunud aasta lõpust koos väikelinnas Raplas. Praegu küll sünnituspuhkusel Stina töötab maakonnalehes Raplamaa Sõnumid ajakirjanikuna. Reigo töötab õigusabikindlustust pakkuvas ettevõttes D.A.S ja õpib eksternina Tallinna Ülikoolis magistritasemel arheoloogiat.
Stina, milline on sinu ja Reigo lugu?
Reigo ja mina kohtusime 2013. aasta märtsikuus Rapla kohalikus ööklubis MadHouse. Olin seal sõbrannaga Smilersi etteastet kuulamas. Reigo oli MadHouse'is esimest korda - tänu sõbrale, kes Smilersis pilli mängib ja ta endaga kontserdile kaasa vedas. Oleme mõlemad pärit Raplast, kuid ilmselt vanusevahe ja muude tegurite tõttu me üksteist varem ei tundnud.
Peo lõpupoole, kui sõbrannaga tantsida vihtusime, hakkas mind üks ebameeldiv noormees tüütama. Ma ei osanud talle otse julmalt näkku ära öelda, üritasin kuidagi teistmoodi tema küljealt välja end vingerdada. Otsisin mööda tantsusaali sõbralikke nägusid, et äkki haaran hoopis ise mõne teise kuti endaga tantsima. Nii ma nägingi laialt naeratavat Reigot lauaääres istumas. Kuna ta tundus sõbralik ja oli üksi, võtsin julguse kokku ja astusin ligi. Tegelikult olin päris üllatunud, kui ta mu kutse tantsule vastu võttis.
Kui mina arvasin, et teeme ühe tantsu ja läheme laiali, siis Reigo otsustas, et tahab ikkagi minuga rohkem tutvust teha ja saatis mu koju. Kodutee kujunes pikaks, kuna ta otsustas mulle oma lapsepõlvekodu tutvustada, ja kuna oleme mõlemad põlised Rapla elanikud, oli ka muud heietamist palju. Minu koduuksel vahetasime numbreid ja läksime laiali.
Pärast seda hakkasime kohtuma Tallinnas. Suvel võttis suhe tuure juurde ja septembriks oli mul juba pätsike ahjus.
Räägi natuke endast.
Olen alati olnud impulsiivne tegutseja – enne teen, siis mõtlen. Olen suur kodu- ja perehoidja. Mul on palju sugulasi, keda nii sageli külastan kui jaksan. Mul on vähe sõpru, kes on see-eest väga lähedased. Suurele seltskonnale eelistan kindlasti väikest või üldse omaette olemist. Kuulan teiste inimeste muresid hea meelega, aga enda omasid väga meelsasti ei avalda.
Eelistan olla kogu aeg kodu lähedal ega armasta seetõttu näiteks reisida. Hindan väga loodust, looduslähedust, loomi ja ma ei suudaks enam kunagi Tallinnas elada (elasin seal kolm aastat).
Mulle meeldib, kui asjad kulgevad plaanipäraselt, aga eelistan plaane üldse mitte teha. Mulle väga meeldib muusika ja kontserdid, kuigi ma ei ole ise üldse musikaalne. Mulle ei meeldi avalikult esineda, aga ma ei pelga tähelepanu (näiteks videoprojektis osalemist).
Ja nüüd Reigost!
Reigo on seltskonnahing. Tema on see inimene, kes kõigiga kuidagi hästi kergesti jutule saab. Ma ei tea seni mitte kedagi, kellele ta ei meeldiks. Ka minu perekonda sulandus ta suurepäraselt. Tal on imetabane võime jääda igas olukorras iseendaks ja olla samal ajal avatud kõigele ja kõigile. Ilmselt seetõttu ei olegi temaga raske samastuda ja sõbraks saada. Tal on palju-palju sõpru, kellega ta on pidevalt kontaktis.
Reigo on väga musikaalne – ta mängib kitarri, kannelt (need on tal kodus olemas, täpsemalt neli erinevat kitarri ja üks kannel), kuid saaks ilmselt hakkama igasuguse pilliga. Ta on varem ka laulnud bändis. Ta loob ise muusikat, kirjutab laulusõnu, luuletab. On elus on palju esinenud ja tal tuleb see väga hästi välja.
Samas on ta ka väga hell, sooja südamega ja hoolitsev kaaslane. Ta tunneb minu kui oma naise ees suurt kohustust olla hea mees. Väärtustab kõrgelt perekonda ja on nõus tegema ükskõik mida, et tema perekond oleks õnnelik.
Ta on ka looduslähedane, üheks meelistegevuseks on sügisel seenel käimine.
Kuidas sai kahest kolm?
On vist üsna selge, et see ei olnud päris nii varakult planeeritud. Kasutasin kogu meie suhte aja Nuvaringi, mis ei olnud mind varasemalt kolme kasutusaasta jooksul alt vedanud. Mulle meeldib mõelda, et ju siis said kaks väga õiget inimest kokku ja täpselt õigel ajal, et selline väike ime sai juhtuda!
Kuigi positiivne rasedustest oli üllatus ja ehmatus (mulle vast isegi suurem kui Reigole), andis see meile nii-öelda võimaluse jõuda väga kiiresti selgusele selles, kas me võiksime ka pikemas perspektiivis koos olla. Õnneks jõudsime mõlemad samale järeldusele – enam õigem ei saa olla ja ei ole midagi ilusamat kui päris oma pere.
Me ei ole enam teismelised, seega ei võtnud ka kumbki perekondadest uudist üllatuse või ehmatusega vastu - pigem olid vanemad juba pikemat aega vaikses ootuses elanud.
Kuidas sattusite Emmede Klubi Beebipäeviku-sarja peategelasteks?
Kirjutan Emmede Klubi lehel blogi oma rasedusest. Veebilehel ringi lehitsedes märkasin üleskutset. Ütlen ausalt, et esimene kord, kui Reigoga seda arutasin, leidsime mõlemad üsna kiirelt, et vast ei tasu. Tundus liialt intiimne teema, et seda avalikkusega jagada.
Läks mõni aeg mööda ja nägin, et peategelasi endiselt otsitakse. Otsustasin siis natuke asjasse süveneda: millised oleksid meie kohustused, millised hüved. Leidsime Reigoga, et just lapse seisukohalt oleks projektis osalemine kasulik. Esiteks, saame ju mõlemad esimest korda lapsevanemaks ja igasugune sellealane koolitus tuleb igal juhul kasuks. Projekti raames saame külastada eriarste, imetamisnõustajat, käia lapsega ujumas jne. Teiseks, saame läbi filmimise endale väärtuslikku arhiivimaterjali oma pisikesest tütrekesest. Ning kolmandaks, mis seal salata - noorele perele on kasulik igasugune tasuta kraam, sealhulgas näiteks mähkmed - projekti üheks toetajaks on ju ikkagi Huggies.
Mis sulle Beebipäeviku projekti puhul enim meeldib, kuidas projekt ka teistele Eesti emadele kasuks võib tulla?
Üks põhjuseid, miks ma olen nõus laskma enda sünnitust filmida, on see, et kui ma külastasin Ida-Tallinna Keskhaigla perekooli loenguid „Tugiisikule“ ja „Vettesünnitus“, siis mõlemas näidati vanu sünnitusvideosid. Ühel juhul oli tegemist isegi Inglismaal filmitud videoga.
Kuigi need olid head näited sünnitusest, ei ole need minu meelest enam praegusel ajal näitamiseks sobilikud, kuna näiteks ruumid ei näe enam sellised välja. Loengu läbiviija pidi hästi palju juurde selgitama, et see ei ole siin nii ja too ei käi meil naa. Palju mõnusam ja harivam oleks vaadata kaasaegsemat, alles hiljaaegu filmitud sünnitusvideot, kus on näha praegu kasutusel olevad aparaadid-vahendid.
Kõige enam loodangi, et selle projekti tulemuseks on terve hulk väga kasulikke, ajakohaseid videosid, mida tulevased emad saavad vaadata nii internetis kui ka näiteks perekoolis käies.
Kuidas Sa üldse Emmede Klubi lehekülje avastasid?
Olles rasedaks jäänud, otsustasin oma emotsioonid ja kogemused talletada. Et teisedki (sõbrad, perekond) saaks end minu tegemistega hästi kursis hoida, otsustasin hakata kirjutama blogi. Esialgu kirjutasingi ainult iseenda ja oma tuttavate jaoks.
Nagu ikka, värske esmarasedana, hakkasin kohe googeldama igasugu harivaid lehekülgi, kus võiks raseduse kulgemise kohta lugeda. Nii sattusin ka Emmede Klubi lehele ja nägin üleskutset hakata raseduse blogi pidama. Tol hetkel said otsustavaks Emmede Klubi poolt blogimise eest lubatud kingitused, kuid nüüdseks on sellest saanud loomulikult midagi palju enamat: hakkasin ka teiste postitusi lugema ja neile kaasa elama, teiste kogemusi enda omadega võrdlema, kommenteerima jne.
Lühidalt kokkuvõttes - kuidas rasedus senini kulgenud on?
Väga sujuvat rada pidi - erilisi terviserikked olnud ei ole. Ämmaemanda visiidid on kulgenud väga rutiinselt ja kiirelt. Astun kaalule, mõõdame rõhku ja räägime analüüsidest – kõik on alati korras. Üldiselt olen kogu protsessi väga nautinud ja naudin veel siiani, ka üheksandat kuud rasedana.
Millised emotsioonid sind valdavad praegu, otse esimest korda emaks saamise eel?
Emotsioonid on ülevad ja väga vastandlikud. Ma väga naudin oma kõhukest ja kõhubeebit, tunnen end väga hästi mehega n-ö kahekesi rahulikult elades ja puhates. Samal ajal vaatame juba mõlemad igatsevate pilkudega väikeste laste poole, et võiks juba endalgi selline olla. Ootusärevus on suur – milline ta olema saab, nii välimuselt kui ka iseloomult.
Mida emaks saamise juures enim ootad?
Oi, ootusi on nii palju! Meist saab ju päris-päris perekond. Ootan, et näeksin juba missugune isa on Reigo. Tütred on ju reeglina issikad ja ma nii ootan ja loodan, et Reigol ja meie pisitütrel saab olema selline soe suhe nagu minul oli oma isaga. Ootan, et näha kelle milliseid omadusi on ta pärinud ja kelle nägu ta läheb. Muid emotsionaalseid ootusi on väga raske sõnadesse panna..
Mida aga enim kardad/pelgad?
Nagu ilmselt iga noor tulevane ema, kardan ma läbikukkuda, vigu teha. Ilmselgelt ei saa kõik olema täiuslik, aga loodan, et suudan olla talle vääriline, hea ema, et temast saaks kujuneda täpselt selline inimene nagu ta tahab olla.
Stina, Reigo ja nende pisitütrega hakkame videosarjas "Beebipäevik" kohtuma iga nädal!
Emmede Klubi
