Sigridi (19) tütre sündimise lugu algab 21. detsembri öösel kella poole kahe ajal, mil tulid ära looteveed, kuid naine ise sai sünnituse algusest teada alles terve ööpäeva hiljem! Nagu paljud esmasünnitajad, ajas ka Sigrid veed sassi pissimisega.
"Kuna valusid ei olnud ja ma tilkusin ainult järsemaid liigutusi tehes - kükitades, kummardades, tõustes, siis arvasin, et mul on lihtsalt põiepidamatus," nentib ta. Kerge uriinipidamatus on levinud raseduse lõpujärgu sümptom. Kuna Sigrid oli ainult 31 nädalat rase, ei osanud ta sünnituse algust kahtlustada ja veetis päeva tekkinud pidamatuse pärast põdedes.
Järgmise päeva õhtul, 22. detsmebril emal külas olles tualetis käies tuli ära ka limakork. Sigrid naljatles ikka veel, et ega see ole vist see! Ema andis tütrele kindla käsu kohe haiglasse helistada. Kange naine jõudis aga ikkagi esmalt koju sõita ja alles siis võttis ette kõne sünnitusmajja.
"Haiglast öeldi, et ma koheselt sinna läheks, sest tõenäoliselt olid need siiski veed. Ise ulgudes pakkisin oma koti kokku ja haigla poole tuld. Paide haiglasse jõudes selgus, et mul on minimaalselt lootevett järgi. Seal tehti lapse kopse ettevalmistav süst ja mind saadeti kiirabiga Tartusse haiglasse," meenutab Sigrid. "Paanika, mure ja meeletu hirm, et lapsega kõik korras oleks," loetleb ta toonaseid emotsioone. Tartusse jõudnud, õnnestus kiirabibrigaadil koos Sigridiga haigla peale veel ära eksida. "Kui lõpuks palatisse sain, oli kell juba 2-3 öösel."
Nii pisike ja nii ilus
Hommikul algasid uuringud. Esimesed neli päeva hoiti sünnitust ravimite abil tagasi, siis võeti tilguti ära. Emakas aga tööle ei hakanud. 27. detsembril otsustasid meedikud, et sünnitus tuleb esile kutsuda. "Kell 17 sain esimese doosi esilekutsumise pulbrit, teise doosi kell 21. Pärast kella 23 hakkasid kerged valud, mis aga olid endiselt ebaregulaarsete vahedega, 8-20 minuti tagant."
Kui tuhud valusamaks läksid, saadeti Sigrid sünnitustuppa, kuid muutusest jäid kokkutõmbed mõneks ajaks katki. "Kuni kella poole kolmeni. Vot siis läks põrgu lahti! Epiduraali ma teha ei lasknud, tõmbasin naerugaasi ja hiljem kui see enam ei mõjunud, lasin emaka süsti teha. Süst oli kuramuse ebameeldiv ja valus, aga aitas meeletult!"
Kell 5:20 tundis Sigrid järsku vastupandamatut tungi vetsu minna, aga ise sinna kuidagi ei saanud, sest juhtmeid rippus naisel küljes omajagu. Kümmekond minutit hiljem jõudis haiglasse Sigridi kaasa, kes oli vahepeal käinud end hotellist välja kirjutamas. Naine palus mehel kohe arsti kutsuda. "Arstile ütlesin, et mul on jube s***häda - vot nii ütlesingi!" meenutab ta sünnituse üht raskeimat faasi, mil naised tihtilugu justkui mõistuse kaotavad. Sigrid nendib, et oli tegelikult esimest pressi tundes täielikus šokis.
"Selle peale vastas arst, et oota, vaatame - äkki hakkad sünnitama. Polnudki pikka juttu. Kümme minutit, kaks pressi ja kell 5:41 sündiski meie pisike Sirje-Liis. Ilunumbrid 43 sentimeetrit, 1918 grammi. Kui tibi mulle kõhu peale pandi, olid esimesed mõtted - ta on nii pisike ja nii ilus. Ma naersin ja nutsin õnnest."
Isa hindamatu tugi
Järgnes tekkinud rebendite õmblemine. Kui sünnitus ise oli Sigridi jaoks pigem kiire ja šokeeriv kui valus, siis õmblemine oli tõesti lihtsalt väga valus. "Kuna osad kohad ei läinud tuimaks, siis tundsin ma õmblemist. Mees hiljem naeris, et tuhude ja sünnituse ajal ma ei pigistanudki tema kätt, aga õmblemise ajal pigistasin nii, et tal hakkas isegi valus."
"Kuna tibinal tekkisid hingamishäired, siis veetsime me järgnevad kolm nädalat lastehaiglas," ütleb Sigrid. "Tal tekkis apnoe, mis tähendab, et ta ei saanud söömise ajal imeda, neelata ja hingata korraga. Maadlesime sellega kaks nädalat, aga nii kui kuvöösist välja ja koos ühte palatisse saime, kadusid nii apnoe kui ka ta hakkas ise sooja hoidma ja kaalus korralikult juurde võtma."
Tagantjärele on teada, et enneaegse sünnituse kutsus esile nabaväädi kinnitumine lootekoti kestadele.
Terve kogemuse vältel oli Sigridile ja Sirje-Liisile hindamatuks toeks lapse isa, kes lasti sünnituse ootamatu enneaegse alguse tõttu erakorraliselt välja kaitseväest, kus ta teenis. "Ta oli kõik need päevad minuga. Sünnituse ajaks oli ta samamoodi magamata nagu mina. Sünnituse ajal oli ta mulle meeletult suureks toeks ja lapse sündides poetas paar pisaratki. Kuna ta pidi 1. jaanuaril kaitseväkke tagasi minema, siis veetis ta kuvöösi kõrval hästi palju aega. Kui ta esimest korda kuvöösis last katsuda sai, siis mainis ta lapsele nii muuseas: varsti õpetan sind krossikaga sõitma! Kaitseväest reservi sai ta 1,5 nädalat hiljem."
Aitäh Sulle, Sigrid, et jagasid meiega oma lugu!
Iga sünd on eriline. Milline on Sinu ja Sinu lapse kohtumise lugu? Jaga seda ka meiega! Ka juhul, kui tahaksid, aga ei oska oma lapse ilmaletulekut ise hästi sõnadesse panna, siis kirjuta julgelt madiken.kytt@emmedeklubi.ee - teeme seda koos.
