Toimetaja blogi: lapse esimene haigus ja katkine ema

Toimetaja blogi: lapse esimene haigus ja katkine ema

06. Jan 2015, 10:06 Kristina Emmedeklubi.ee Kristina Emmedeklubi.ee

Mõnikord juhtub sedasi, et su elu käib kellegagi justkui sünkroonis. Olin just eile postitamas oma sellenädalast blogi kui avastasin, et Emmedeklubi toimetaja Pille-Riin on enda blogis suutnud peaaegu identselt samad mõtted kokku võtta, mida mina just postitama asusin. Seega tuleb mul täna hoopis teine lugu kui plaanitud. Lugu sellest, kuidas ma 19-aastase värske emana oma 2-nädalase tütretirtsuga haiglasse jääma pidin.

Esimest korda emaks saades ei oska sa väga paljusid asju ette kujutada ning nii ei näinud ka mina põhjust, miks pärast lapse sündi ei võiks käia palju külalisi. Nii juhtus, et kaks nädalat järjepanu toimus meie pisikese pere ümber üks värvikas trall, mis sai alguse juba sünnitusmaja peretoast. Meil käis tõesti erakordselt palju külalisi! Teisel nädalal hakkasin ma sellest ma sellest väsima ning tundma, et ma tahan vahelduseks puhkust sellest melust ja ise oma pisikese ilmaimega ning tema issiga päris omaette olla. Katal paistis külaliste hulgast küll võrdlemisi suva olevat, sest ta peaaegu, et ainult mahas. Seega otsustasime me nädalavahetuseks oma maakodust tagasi linna, korterisse, sõita.

Juba eelmisel päeval märkasin ma, et Kata on suutnud endale küünega silmanurka pisikese kriimu tõmmata ning hommikul see kriim pisut punetas. Pärast koju jõudmist avastasin ma mähkmeid vahetades, et mu lapse kehal oli paar pisikest punast täppi. Uurisin neid põhjalikult, kuid arvasin, et ilmselt pole need midagi erilist. Mõni tund hiljem oli neid täppe Kata kehal kümnete viisi. Ja algas paanika.

Tädi teisel pool perearstiabi liini andis käsu minna nakkushaiglasse kontrolli ning nii kui ma telefoni ära panin, hakkasin ma nutma, sest teadsin, et nüüd tuleb ilmselt haiglasse minna. Ma olin tõepoolest üks noor ja ebakindel ema, kes tajus igal momendil, et teda ei võeta mitte kuidagi tõsiselt. Ma ei olnud jõudnud veel oma rolliga kuidagi harjudagi ega rahulikult puhata ning seda kõike oli tol momendil minu jaoks liialt palju.

Noor ema=halb ema?
Kui Kata haiglas protseduuride ruumist tagasi toodi, ehmusin ma kohutavalt ära. Ta oli peaaegu, et üleni tumesinise rohuga kokku määritud ning tema niigi väikestele käekestele olid paigaldatud kanüülid. Ma tundsin end kui maailma kõige halvem ema ja mõtlesin, et kindlasti tegin mina oma rumalusega midagi valesti, mille pärast ta haigeks jäi.

Ega haiglas olemises ei ole kunagi nagunii midagi meeldivat, aga kahjuks tegi sealsete töötajate meeskond asja vaid hullemaks. Alustades sellest, et esimesel päeval sööstis õdede meeskond agressiivselt uksest sisse igal korral kui kuuldus minu lapse nuttu. Kord juhtus see momendil, mil ma lapse mähkmeid vahetasin ja olin temast paari sammu kaugusele eemale astunud. Seepeale sain ma õe käest kõvasti sõimata, et laps võib end nii maha keerata. Mulle tegi see väga haiget, sest see poleks lihtsalt võimalik olnud. Nende päevade jooksul saingi ma paljude nähvamiste ja solvangute osaliseks

Aga siis hakkas pihta teistsugune trall. Kata oli saanud endale niiöelda nahamädaniku, mis oli läinud isegi silmadesse ning selle ravimiseks sai ta päevas mitu korda süsti, teda tuli teda mitmel korral päevas sisse salvitada ja ka silma salvi panna. Alustuseks teatati meile, et haiglal pole piisavalt kraadiklaase ja me peame enda oma kaasa võtma. Ja kui päris aus olla siis silmasalv jõudis haiglasse alles eelviimasel päeval enne välja kirjutamist. Aga igal õdede vahetusel oli erinev arusaam sellest, kes neid nahaprotseduure tegema peaks. Esimene ütles, et lapsega tuleb tulla protseduuride tuppa. Teine vahetus teatas, et nad jätavad rohud protseduuride tuppa ja tulevad ise meie palatisse hooldust tegema. Kolmas ütles, et mina pean küsima ise rohud protseduuride toast ja ise lapse sisse määrima. Neljas ütles, et rohud jäävad palatisse ja nemad määrivad.

Iga hommik algas draamaga
Peaaegu, et iga hommik hakkas sellega, et ma sain sõimata selle pärast, et miks rohud vales kohas olid või, et miks ma ise last määrisin/ei määrinud. Tõsi, nende seas oli üks ülimalt toredate õdede vahetus, kes mõjusid selles seltskonnas kui täielikud inglid.

Tollal oli igasugune minu enesekindlus sedasi mutta trambitud, et ma olin pisut nagu halvatud. Tegelikult ei ole ma sugugi inimene, kes laseks endast üle sõita, kuid tol momendil ei olnud ei ma enda moodi. Ma üritasin anda viisakalt teada, et see käitumine ei ole okei, kuid vastu sain ma veel rohkem põlgust.

Karusell nelja vahetuse nõudmiste vahel sai läbi hommikul, mil ka raviarst minuga võtma tuli, et miks see ja teine valesti on. Kui ma talle ütlesin, et ma ei saa enam ammu aru, kuidas ma tegema pean, sest iga vahetus otsustab ümber ja selgitasin talle olukorda, ühmas ta midagi vabanduse sarnast ja teatas, et õdede poolt ei tohiks sellist asja olla. Moment hiljem kuulsin ma, kuidas ta teises koridori otsas õdede peale karjus.

Haiglast välja saamine saabus lähemale ning ma olin oma masenduse juba maha matta suutnud. Mõte koju saamisest tegi mind lihtsalt nõnda õnnelikuks. Oli pühapäev ja meile lubati esmaspäeval välja saamist. Õde tuli taaskord tegema süsti kui ta avastas, et mõlemad kanüülid olid veenist läbi läinud. Ta võttis kanüülid ära, tegi süsti veeni ja ütles, et küsib valvearstilt üle, kuid ilmselt pole uut kanüüli tarvis panna. Me ju lahkume kohe.

Kõige hullem oli ees
Möödus pool tundi ja ta oli tagasi meie palatis ning ütles, et valvearst teatas, et kuna tema ei tea sellest midagi, et me järgmisel päeval välja peaksime saama, tuleb kanüül panna. Ma nägin kohe, et ta on ise ka õnnetu. Eelmisel korral olin ma abilt pealt vahtinud, kuidas nad kanüüli paigaldavad ja teadsin, et ega ma seal miskit teha ega aidata ei saa, seega ma otsustasin mitte kaasa minna. Möödus nelikümmend minutit, mil ma kuulsin, kuidas mu laps kõigest jõust röökis ja nutsin palatis ise ka. Kui õde siis lapsega lõpuks tagasi jõudis, nuttis ka tema. Kanüüli oli proovitud panna peaaegu igale poole, aga tulutult. Ma ei ole oma last ei varem ega hiljem mitte kunagi sellisena näinud. Ta lihtsalt lebas, käed laiali, suutmata reageerida minu häälele ja kohalolekule. Ta oli nii läbi, et jäi magama kohe, mil ta voodile panin ja tekiga katsin.

Ma ei suutnud sel ööl peaaegu üldse magada, vaid lihtsalt nutsin, sest see tegi mulle sedavõrd haiget. Ja ma ei teadnud, mis oleks hullem – kas see, et meid ei lasta välja või see, et meid lastakse välja ja kogu see õudus oleks olnud asjatu.

Järgmisel hommikul tuli uus vahetus ja uus õde. Tuli ka raviarst teatega, et me võime koju minna. Kanüül võeti ära. Sinna ei tehtud ainsamat süsti.

Minus oli korraga nii palju emotsioone. Ma tahtsin ära koju, sest ma ei suutnud selles kohas olla enam sekunditki kauem ja mulle näis, et seal viibimine teeb mulle juba füüsiliselt haiget. Teiseks pulbitses minus meeletu viha. Koju jõudes ma kaebust ei esitanud. Ma tahtsin kogu selle loo lihtsalt igaveseks unustada.

Loomulikult ma päriselt seda ei unustanud. Mul oli järgnevad paar aastat igal korral hirm lapsega arsti juurde minna, ükskõik millise. Hirm selle ees, et mulle ei selgitata, mida mu lapsega tehakse. Hirm selle ees, et mind ei võeta vanemana tõsiselt. Hirm alavääristamise ees. Ka lihtne külaskäik perearstile ajas mu endast täiesti välja juba nädal aega enne. Ma kartsin seda.

Aeg on möödunud ja parandanud haavad. Edaspidi on meie pere haigused olnud pigem sellised klassikalised. 6 emaks oldud aasta ja kahe lapsega on kogunenud juba mingi hulk teadmiseid ning üüratu hulk enesekindlust emana. Ka tean ma täna paremini, kuidas mu laste organismid haigustele reageerivad. Ma ei põe enam selliste asjade pärast nagu varem. Aga endiselt on neid momente, kus haiget last vaadates tuleb nutt peale.

Ma ei räägi seda lugu, et siunata haiglat ja sealseid töötajaid. Me kõik teame, et nii nagu maailmas ikka, on olemas meeldivamaid ja ebameeldivamaid inimesi ning seepärast Eesti arste, õdesid ja haiglaid ühe puuga lüüa ei saa. Teiseks ma usun ka osati, et inimesega käitutakse nii nagu ta enesega käituda laseb. Aga värske ema vaimuseisund võib olla üsna habras ja oma enda kogemuse pärast peangi ma väga tähtsaks, et arst värsket ema igati toetaks. Kui emmestaaži juba natuke kogutud, on ka enesekindlust ja teadmisi rohkem. Aga kui pisike beebi, kes on su terve maailm, esimest korda tõesti haigeks jääb, võib see su täiesti tasakaalust välja lüüa. 

Kuidas reageerisid sina kui su laps esimest korda haigeks jäi?

Pildil on Katalina kaks päeva enne haiglasse minekut.