Lisatoiduga alustamine on palju emade jaoks oluline murdepunkt mis tähistab seda, et lapse elus on alanud uus periood. Iseseisvumise aeg.
Uue etapi algust võib näha mitmeti. Ühtpidi annab see emale võimaluse pisut vabamalt hingata ja mitte enam olla vaid "kõndiv piimapudel", teisalt võib see meenutada, et see väga eriline beebiaeg ei ole sugugi igavene.
Lapse saamisega avaneb värske vanema ees justkui eriline paralleeluniversum, kus kehtivad reeglid on pisut nihkes ülejäänud maailmaga. Naljakas on see kui vähe teab keskmine täiskasvanud inimene enne laste saamist sellest, milliseid etappe me ise oma elu alguses läbisime. Kui kõik need teadmised korraga vaese lapsevanema ette virutada, võib tekkidagi tunne, et laps on justkui üks ülimalt õrn asi, mis on võimalik üheainsa valearvestusega täielikult ära rikkuda. Ja see võib omakorda tekitada paanikat ja stressi.
Sellest, et aja möödudes on muutunud ka teadmised selle kohta, mis on lapse tervisele parim, oleme me rääkinud ka varem. Ning ega pole lisatoidu andminegi selles osas erand. Eks paljudele meist antigi esialgu pihku viiner või pakuti kartulit ja kastet. Ja kui rinnapiima polnud, tuli ju lehmapiim appi võtta. Piimapulbritest polnud mõtet unistada.
Omast kogemusest võin öelda, et kuigi minu laste vanusevaheks on 1,5 aastat, jõudis perearst ka nende mõlema puhul anda täiesti erinevat informatsiooni. Tütrele kästi lisatoitu anda juba siis kui ta 4-kuuseks sai, sest ta oli ületanud oma kahekordse sünnikaalu ning arst väitis surmkindlalt, et muidu võib laps nälga jääda. Aga kui poeg oli samas vanuses suutnud samasse kaaluklassi jõuda, teatas arst, et enne kuuendat kuud pole mingit põhjust talle lisatoitu pakkuda. Võta siis kinni!
On raske öelda, millistele seisukohtadele jõutakse selles osas järgmise kümne aasta pärast. Kas me oleme jõudnud "täiusliku" mudelini või on siin veel edasi liikuda? Seda saab näidata siiski vaid aeg!
Arvasite ära! Kolmapäeval ilmuvas "Beebipäevikus" räägime sellest, millised on põhimõtted lisatoiduga alustamisel!
