Kuigi õues käimise kasulikkusest beebile räägitakse palju, pole vähemtähtis ka see, kuidas see ema enesetunnet parandab ning ka füüsilist koormust pakub.
Kui mu tütar sündis, elasime me 6-korruselises Annelinna majas, millel polnud lifti. Või, õigemini, korrektne on ütelda, et lift oli, kuid see liikus vaid ühes suunas. Kunagi, paar aastat pärast maja ehitamist, oli kahtlemata aeg, mil selle liftiga ka üles minna sai, kuid nii nagu üheksakümnendate alguses ikka, varastati ära kõik, mis laokil ning mida rahasse realiseerida andis.
Esimese ja teise korruse elanikud teatasid seepeale, et nemad lifti ei vaja ja selle eest ei maksa. Me viskasime ikka mehega nalja, et miks me selle trepikoja fonoluku hoolduse ja parandamise eest ikka maksame, sest kuuendale korrusele keegi vargile tulla nagunii ei viitsi.
Igatahes tähendas see, et õue minek oli minu jaoks alati sajandi ettevõtmine. Ma ei mäletagi, miks, aga päris alguses ei olnud meil võimalik ka keldrit kasutada ning nii tuli iga kord käru koos lapsega kuuendalt korruselt alla ja üles logistada. Arvestades seda, et mu käru kaalus tubli 15 kilo, ei saa ma täna enam isegi aru, millise valemiga ma selle monstrumiga esialgu alla ja hiljem tagasi üles jõudsin.
Kuid ometi andis see vaev rohkem tagasi kui võttis. Laps magas alati paremini ning värske õhk tegi head nii mulle kui talle. Samuti andis see mulle pisutki füüsilist koormust, sest muidu istusin ju enamuse päevast lapsega korteris.
Kõndimisel on minu jaoks mingi eriline teraapiline mõju, sest kui muidu võib mul mõttelõng täielikult kinni olla, hakkab kõndides mu aju justkui täistuuridel tööle. Probleemid, mis muidu lootusetuna näivad, leiavad lahenduse justkui iseenesest ning uusi ideid on rohkem kui meelde jõuan jätta.
Õigupoolest peame meie, modernsed täiskasvanud, tõdema, et kui palju aega me siis ikka väljas veedame. Tööd teeme toas. Õpime toas. Isegi trenni teeme siseruumis. Lähme parem õue!
Kolmapäevases "Beebipäevikus" räägime sellest, mida lapsega talvel õue minnes silmas peaks pidama.
