Kui mu tütar oli paarikuune, kingiti mulle üks peen raamat, kus oli pikalt ja põhjalikult kirjeldatud kõikvõimalikke beebide massaaživõtteid. Väga innukalt võtsin ma asja ette järgides täpselt KÕIKI instruktsioone.
Seadsin lapse põrandal olevale tekile, sinna kõrvale asetasin kausi massaažiõliga ja teisele poole avasin Tähtsa Raamatu, et samal ajal vaadata, kuidas peab tegema. Ma ei teagi, kas olin mina saamatu, või raamat liialt ambitsioonikas, kuid mingit nauditavat elamust sellest ei tulnud. Esiteks, terve maailm oli seda tüütut õli täis ja kausist polnud selle võtmine just kuigi mugav. Tekk oli õliplekiline ja minu riided ja raamat ja... Ja laps ise oli libe nagu kala. Kui ta end kõhuli keerata proovis, oli tema selili tagasi keeramine umbes sama lihtne kui karul riisiterade noppimine.
Keegi oleks võinud seda ettevõtmist filmida, sest ma kujutan ette, et kogu situatsioon ja minu pingutatud ilme ning keskendumine selle juures olid sobilikud mõnda komöödiafilmi. Mina muudkui kangekaelselt proovisin oma beebit masseerida, sest „see teeb lapsele head”, kuigi mu tütrel oli sellest ülihoolitsevast ettevõtmisest juba selgelt villand.
Pärast seda ma vist enam niimoodi eraldi ja „suurelt” masseerimist ette ei võtnud. Õli panin ka kappi ära. Ma katsusin õpitud võtteid kuidagi teiste tegevuste vahele integreerida. Küll riietevahetusel ja niisama mängimisel... Natuke tundsin süümekaid ka, et kui raamat ütles, et peab olema pikk massaažisessioon, ei tee ma seda järelikult õigesti.
Nüüd, hiljem, ajab sellele situatsioonile tagasi mõtlemine muidugi naerma. Samuti see, et kuidas ma üldse selliste asjade pärast põdeda võisin.
Kogu see lugu tuli mulle üle väga pika aja meelde, kui me käsime filmimas sellel kolmapäeval ilmuvat „Beebipäeviku” episoodi, kus Anne ja Stina külastavad beebide massaaži- ja akrobaatikatundi. Selles tunnis õpetati just, kuidas beebit masseerida riietumise käigus ja rõhutati, et pikale oma ülihoolitseva massaažisessiooniga minna ei tohiks, sest tital saab muidu lihtsalt kannatus otsa.
Kui keegi oleks mulle neid tarkuseid viis aastat tagasi jaganud, oleks see humoorikas vahepala olemata. Kuid, loomulikult, nalja peab ka saama!
Kristina Emmedeklubi.ee