Mul on väga uhke öelda, et juba sel kolmapäeval ilmub „Beebipäevikus” video, mis on minu isiklik lemmik! Me räägime, millised võiksid olla lapse esimesed mänguasjad ning seega on see kindlasti heaks abiliseks enne jõule nii lapsevanematele kui ka lähedastele, kes jõulukinkide üle pead murravad.
Mina teile täna headest kingi-ideedest rääkima ei hakka, las jääda need kolmapäevaks. Kuid jagan teiega oma möödapanekuid.
Horrorkoer!
Minu esimesed mänguasjavalikud värske lapsevanemana olid tõepoolest sellised... kahtlased. Meil oli olemas see karjuv koer, kellel küll ka toredaid laulukesi oli, kuid näha oli, et isegi lapsel oli sellest tegelasest villand.
Veel enam, see koer võis sind täiesti suvalisel momendil surmani ära hirmutada!
Paar korda oli juhus, mil olin õhtul lapsega üksi kodus, tema magas teises toas, kõik oli vaikne ja hämar ning siis kostus mänguasjakastist kellegi hüüatus: „Ma armastan sind!” Sellel momendil ma mõtlesin tõesõna, et viskan selle koera aknast välja! Mu süda puperdas sees ja, et ma tollal last ootasin, oli hea, et ma seepeale sünnitama ei hakanud!
Kuidas meie perekond külalise peale karjus
Laulvate mänguasjadega on meil teisigi naljakaid juhtumeid olnud. Kunagi sai tütrele jõuludeks ostetud mänguauto, millele saab peale istuda ja siis ise jalgadega lükata. Paraku ei olnud poes sellel mänguasjal patareisid sees, sest muidu poleks seda lihtsalt MITTE KEEGI ostnud. On raske kirjeldada, millist kohutavat müra see tegi. Lühikest aega olid sellel patareid isegi sees, aga isegi laps ei tahtnud mingil juhul seda tööle panna. Kui ta kogemata mõnele nupule vastu läks, läks ta lihtsalt teise tuppa, ega tulnud tagasi enne kui müra lõppes. Selge, et need patareid said sealt võimalikult ruttu välja võetud.
Mõni aeg hiljem tuli meile külla üks lähedasem inimene. Ta vaatas seda mänguautot, proovis nuppudele vajutada ja teatas siis pahaaimamatult: „Sellele tuleb uued patareid panna!”
„Ei!” karjatasid kõik toas olnud neli inimest talle korraga. Vaene mees ehmus meie reaktsioonist muidugi ära ja meist polnud selline käitumine eriti viisakas, kuid see iseloomustab suurepäraselt seda KUI KOHUTAV see heli oli.
Suuremate lastega on teised mured
Aga kui te arvate, et asjad lähevad kergemaks siis kui lapsed kasvavad, te eksite! Minu lapsed on tänaseks juba beebieast välja kasvanud, tütar 5-aastane ning poeg 4-aastane.Ning loomulikult on kogu jõulutrall omandanud nende jaoks hoopis teise tähenduse. Ihaldatud on ikka need mänguasjad, mida kõige enam reklaamitakse!
Ma julgen öelda, et meie pere vaatab üsna vähe telekat, mõnikord nädalate viisi üldse mitte (erandiks on see kui lapsed on haiged), aga praegu tundub mulle, et iga jumala kord, mil ma selle kasti lahti teen, on seal Barbie'de, Monster High'de, Lego Chimade jms reklaamid. Ja iga sellise reklaami ajal karjuvad nad kooris: „Emme, ma tahan seda jõuludeks!” (Jah, ka mu poeg tahaks Monster High'd, sest meie meelest ei ole olemas soopõhiseid mänguasju.)
Suurele lapsele on ju nukk tõepoolest väga asjalik mänguasju, sest läbi enda loodud rollimängude õpib laps probleemide lahendamist ja empaatiavõimet. Aga ma kahtlen sügavalt, et 10 Barbie't on mu lapse arendamises edukamad kui 2. Ma olen tütre käest küsinud, kas tõesti mitte midagi muud toredat maailmas ei ole. Ta naeratab kavalalt ja ütleb kindlalt: „Ei!”
Ja on naiivne loota, et lahendus on see kui lapsed üldse telerit ei vaata. „Sõbra soovitus” tuleb lasteaiast vaikimisi kaasa.
Millised on teie naljakad juhtumid seoses mänguasjadega?
Kristina Emmedeklubi.ee