Beebiga perearsti juures käimine võib olla pingeline nii ema kui beebi jaoks.. Kõigepealt mure, kas lapsega on ikka kõik korras, kas ta on ilusti juurde võtnud. Ja siis see sehkendamine. Poole tunni jooksul tuleb beebil võtta seljast üleriided, seejärel toariided ja mähkmed, tõsta ta kõvale kaalule, mõõtmise tarbeks „pikaks venitada”, riided tagasi selga toppida. See ei pruugi beebile sugugi meeldida ja ajab ärevile ka emme. Nii võib juhtuda, et mitmed asjad, mida tegelikult küsida oleks tahtnud, meenuvad alles hiljem, kodus.
Kuigi meie enda tugivõrgustik on samuti ülimalt oluline, on perearst ja pereõde värskele emale üheks parimaks ja otsesemaks toeks, sest nende käest on võimalik saada asjalikku ja adekvaatset toetust lapse tervise ning arengu teemadel.
Loomulikult ei saa ka Stina ja Anne kuidagi ilma perearstikeskust külastamata ning sel korral läheb nendega kaasa ka „Beebipäevik”. Me kuuleme, millal külastatakse perearsti ja millal pereõde, saame teada, milline on riiklik vaktsineerimiskalender ja kuidas on lood kodukülastustega.
See, kuidas sul perearstiga tegelikus elus vedanud on, on muidugi iseasi. Inimsuhted on ikka sellised, et kõik inimesed omavahel ei klapi ning alati pole võimalik selles osas ka pirtsutada. Samas on selge, et iga arsti ja õe jaoks on pisikese beebi heaolu ikkagi prioriteet omaette.
Kuidas oled sina oma perearstiga rahul?
Meil on ka arstidega hästi läinud. Visiitidel on alati nii lastearst kui perearst, süste käime pereõe kabinetis saamas. Kõik kolm arsti on hästi meeldivad, avatud, sõbralikud ja toredad. Sellel annan andeks, et arstid teinekord asju unustavad (mida eelmine visiit räägitud juba sai), sest visiitide vahe on ju ikkagi kuu aega.
Eks mul selles mõttes ka vedanud, et lastearst on natuke minumoodi ja pooldab looduslikku ravi ennekõike. Viimane kord, kui nohusena kuuvisiiti tegime, siis andis aknalaualt kaasa taime, mida mulda panna. Pidi olema n-ö nohurohi 😀
Telefoni teel on tõesti, ka minul, vahel väga raske neid liini peale saada, aga koha peal käies on kõik alati tipp-topp. Kabinetti saame alati kiiresti, protseduurid käivad kiirelt.
Minul on hästi kurb seda lugeda, sest mina ise olen oma elu jooksul puutunud kokku toredate ja hoolivate perearstide ja pereõdedega.
Ka meie praegune perearst on pühendunud ja abivalmis ning ma olen telefoni teel saan alati abi ja nõu kui ma seda vajanud olen. Samuti on olnud paar sellist juhust, kus mu lapsed on olnud väga haiged ja perearst on andnud oma isikliku mobiiltelefoni numbri, et me hädaolukorras talle kasvõi öösel helistada saaksime. Ma ikka loodan, et häid perearste on Eestis rohkem kui halbu!
Minu ja poja perearst ei ole meile mitte kuidagi toeks. Aega tema juurde põhimõtteliselt ei ole võimalik saada. Selleks, et aega panna pean hakkama helistama vastuvõtu algusest alates ja tore kui päeva lõpuks keegi vastab. Enamus arsti külastusi on meil olnud seoses vaktsineerimistega, imikueas kohustuslikud käigud ning paar korda olen tahtnud ka telefoni teel nõu küsida haigestumise korral, kuid sageli saan õelt vastuse, et aegu ei ole ja arst läheb puhkusele. Kui kuidagi moodi on siiski aeg arstile saadud, siis kabineti ukse taga peame alati ootama vähemalt 15 minutit üle aja, mis sest et ühtegi teist inimest ootamas ei ole ja ka kabinetis tal peale ta enda ja õe kedagi ei ole. Terve vastuvõtuaja tegeleb ta millegi muuga, aga mitte inimesega.
Perearstiga suhted on head, kuid isiklikult pole rahul tema tööga. Pidevalt pannakse diagnoose kahtlusega ja kas ültse saan midagi teada. Spetsialistide juurde eriti ei taheta saata. Samas ei saa kontakti ka pidevalt arsti endaga vaid õega. Õde on ülbe ja üleolev-nö. kõike teadja. Olen nii palju vaielnud temaga. Siin on raske tegelikult kirjeldada seda kõike !
Lisaks olin pettunud selles kohe algul, kui pidin 5päevase imikuga minema ise arsti juurde, kuigi on ette nähtud et arst peab koju külastama tulema. Mainisin ka seda arstile, kuid tema ütles..et ei saa ja kõik, ronige ise kohale. Ja nii ma läksin haiguskoldesse 5p imikuga. Hirm oli suur.