Suhted on keeruline ja tundlik teema, mille arutamine keerutab esile erinevaid emotsioone. Meie valikud on sügavalt isiklikud ja tingitud nendest oludest, millesse me sattunud oleme. Seepärast kipuvad inimesed vahel tundma end haavatuna teiste inimeste valikutest ning ebamugavustunde ja ebakindluse leevendamiseks hakatakse teisi ründama ja end õigustama.
Mis on ka põhjus, miks ma isehakanud suhtegurusid suurt sallida ei suuda. Ärge saage valesti aru, igal inimesel on õigus jagada oma vaateid ja seisukohti, küll aga häirib mind see kui võtab endale seisukoha, justkui oleksid tema tõed universaalsed reeglid, mis kehtivad alati.
Seega tahan ma öelda, et minu meelest ei ole olemas ühte õiget viisi elada. Erinevates suhetes on erinevad inimesed ning nende elukorraldus ja omavahelised kokkulepped on nende enda asi seni, kuni nendega ei tehta kellelegi liiga. (Küll aga ei suuda ma aktsepteerida neid inimesi, kes õigustavad vaimset või füüsilist vägivalda oma partneri suhtes. Kuid see on sootuks teine teema.)
Küll aga usun ma seda, et ühe suhte püsimiseks on vaja kahe inimese siirast tahet olla koos ning leida lahendusi. Samuti, oskust õppida aktsepteerima lisaks partneri headele külgedele ka neid halvemaid. Sest, lõppude lõpuks, ka me ise pole sugugi ideaalsed. Ja nii kummaline kui see pole, suhtes võib tulla neid aegu, mil sind ajavad su kaaslase juures kõige enam närvi need omadused, mille pärast sa temasse armusid...
Nii nagu kõikides suhetes, oleme ka mina ja mu mees näinud koos oldud 8 aasta jooksul igasuguseid aegu. Mind võib nimetada küll küüniliseks, kuid ma tunnen, et meie suhtes läksid asjad lihtsamaks siis kui me mõlemad võtsime eest roosad prillid ja võtsime omaks reaalsuse. Et meie suhe kestab ainult seni kuni me mõlemad seda tahame ja selle nimel koostööd teeme. Ja, et ei elu meie ümber, ega ka me ise ei muutu mitte kunagi ideaalseteks.
Kolmapäeval ilmub, nagu ikka, meie lehel uus video. Ning just mehe ja naise vahelisest suhtest pärast lapse saamist me sel korral räägimegi!
