Uue lapse sünd perre on suur sündmus. Kahe väikese inimesega on elu kahtlemata keerulisem. Nüüdseks on Beebipäeviku peategelase sünnist möödas juba mõned kuud ning me käisime uurimas, kuidas perekond uue olukorraga kohanenud on.
Beebipäeviku perekonna ema Kätlini sõnul on Jasper Henri tulekuga hästi kohanenud ega ole välja näidanud suuri kadedusetundeid. “ Eks ta vahel ikka ei saa aru miks ta peab ootama, kui mina Henriga tegelen, aga õnneks mingit väljendust sellele ei ole, et ta tunneks kuidagi halvasti ennast,” ütleb Kätlin.
Suurenenud on ainult Jasperi tähelepanuvajadus. “Alguses oli rohkem emotsionaalset käitumist, jonnimisi ja kiskumisi, aga nüüd on juba kõik hakanud paika loksuma. Nüüd ta on üsna rahulik ja saab aru,” kirjeldab Kätlin.
Mitme väikese lapsega peres on levinud mureks armukadedus. Oma tegevusega on lapsevanematel võimalik lastevahelist armukadedust vähendada.
Lastepsühholoog Ene Raudla sõnade kohaselt on laste lähendamine lapsevanemate enda teha. “Sellel ajal näiteks, kui ema imetab väiksemat last, võiks anda vanemale lapsele konkreetne ülesanne ̶ ma imetan sinu väikest õekest või vennakest, sina mine lao näiteks nii kaua klotsidest torni,” soovitab Raudla.
Kuigi meie jaoks ons elge, et väike beebi on abitu ja vajab imetamist, ei pruugi sellest veel laps aru saada. Lapsel võib tekkida küsimus, kus on tema koht, kui väiksem on ema süles. “Kui ema ütleb, et oota, ma tulen siis sinu juurde, kui ma imetamise lõpetan, siis ta lähebki,” juhendab Raudla lapsevanemaid oma lubadustest kinni pidama. See õpetab lapsele kannatalikust, ootamist ja arvestamist.
Kätlinil ja Tambetil on hea, üksmeelne suhe ning nad jagavad oma tähelepanu laste vahel ühtlaselt. Päevasel ajal on Tambet enamasti tööl, seega püüab ta pühendada nii palju kui võimalik oma aega lastele just õhtuti. Nii Kätlini kui Tambeti jaoks on hetkel, mil Henri on veel väga väike, loomulik, et Tambet tegeleb kodus olla rohkem Jasperiga ja Kätlin Henriga.
Lisaks laste tähelepanuvajaduse piisavale rahuldamisele, on koormuse jagamine pere-elus oluline ka lapsevanemate endi emotsionaalse heaolu jaoks. “Oluline on ema enda emotsionaalne toonus, et tema tass ei oleks tühi. Kui tema tass on tühi ja ema on närviline, pinges ja väsinud, siis on tegelikult väsinud ja pinges ja viril kogu pere. Seal hulgas ka lapsed,” selgitab lastepsühholoog.
Päris üksinda pikki perioode hakkama saada on keeruline ning psühholoogi rõhutab, et noored emad vajavad abi ning toetust. Seda eriti esimestel elukuudel, mil teine laps on äsja sündinud, et vanem laps ei tunneks ennast kõrvalejäetuna.
Väga tähtis on leida laste jaoks personaalne aeg, mil pühendatakse üksnes talle.
“Kui see teine laps sünnib perre, siis ei tohiks igapäevase elu muutus olla väga kardinaalne, et elutempo jätkuks niisuguses nagu varem oli elukorraldus ja et selle vanema lapse jaoks oleks aega ja et lapsega tegeledes ollakse kohal. Lapsed tajuvad seda. Vaadata talle silma ja mängida ja olla täiega tema jaoks kohal,” soovitab Raudla.
Koheselt laste vahel tugevat lähedust tekkida ei pruugi, vaid see tekib läbi ühiste tegevuste ajaga. Tähtis on, et pere kõik lapsed tunneksid, et kellegi kohta ei ole ära võetud, vaid igaühel oma koht perekonnas ning kõigile pühendatakse aega ja pakutakse lähedust.
