Potil käimisest oleme üritanud luua lihtsalt igapäevast rutiini, vähemalt nii palju, et korra päevaski potile istub. Paremal juhul õnnestub see peale hommikust ärkamist ning ka päeval peale uinakuid. Vahel ka siis kui ta ise potiga ringi jalutab. Algul andiski ta märku sellega, et võttis poti kätte ja jalutas meie juurde. Nüüd kui ta seda teeb, siis alati tal enam püsivust ka poti peale istumiseks ei ole.
Öösel on poiss alles puhtalt mähkmete peal. Sellega polegi praegu kiirustanud, olulisem on saada päeval potil käimise rütm sisse ja kui ta juba mõistma hakkab, miks potil käia, siis ilmselt hakkaks alles öösel harjutama.
Nõnda teeb laps enamuse ales mähkmetesse, kui õnnestub õigel ajal potile minna, siis ka potti, aga see on praegu veel väikestviisi õnnemäng.
Praegu ongi kõige keerulisem motiveerida last potil istuma, kuna ta tüdineb seal suht ruttu ära. Praegu on aidanud koos mängimine, et istume ta juures ja mängime samal ajal millegagi, aga arvan, et ühel hetkel võiks see muutuda, et käib potil ära ja siis taas tagasi mängima. Samas on praegu olnud see läbi mängimise potil püsimine kõige parem.
Kuna tegu on teise lapsega, siis paratamatult on mingisugused ootused talle tulenevalt esimese lapse potil käimisest. Esimene laps harjus potil käima juba üsna varakult enne aastaseks saamist ja nüüd on teisele lapsele samuti ootused, et ta võiks juba ammugi potil käia, et tütar oli selleks ajaks juba mitmed kuud potil käija olnud. Aga küll hakkab temagi käima. Võtmesõnaks on kindlasti kiitmine ja tunnustamine, kui õnnestub ka midagi potti teha.
