Andra pereblogi: Kuidas ma lõpuks enam pidevas hirmus elama ei pea ehk elu depressiooni ja ärevushäiretega.

Andra Vilbaste
Andra Vilbaste 2. november 2017 17:19

Meie idüll juba aasta tagasi. Ilmselt veel viimased hetked, kus ma pidevas hirmus ei elanud ja siiralt elust rõõmu tundsin. 


Oh neid vanu häid „Vabandust, et olen olnud kaua eemal, nüüd hakkan tihemini kirjutama" postitusi, millele järgneb eelmisest veel pikem vaikus.

Aga kus ma siis omaette üksi vait olen olnud?

See teema ei ole minu jaoks mingisugune tabu, ent ometi ei ole sellest kirjutamine minu jaoks sugugi lihtne.

Liisu sünnist saati olen ma tundnud teatud süütunnet, et ma ei ole olnud nii kõikehõlmavalt õnnelik, kui olin pärast Carli sündi. Tundsin justkui mingit pinget ja survet kuna Carl oli beebieas täiesti ideaalne beebikene. Magas, sõi ja üldse ei nutnud. Seega tundsin end justkui kehvasti, et Liisu oli pigem rahutuma loomuga. Muidugi ei saa Liisukest üldse võrrelda mõne beebiga, kes esimesed kuud või suisa aastad ei maga ja pigem ainult kurvastab, aga meie kogemus oli piisavalt erinev, et seda panid tähele ka lähedased. 

"Miks Liisu nii rahutu on? Tal peab ikka midagi viga olema"
"See ei ole normaalne, et ta niimodi nutab ja tissi otsas tahab ainult olla. Sa oled ta ära hellitanud, et muudkui tissi pakud. Kindlasti ta rahuneks muudmoodi ka"
"Sa toitud valesti ja tal kindlasti gaasid".

Need olid ainult loetud väited, mida igapävaselt kuulsin. 
Ma tundsin ennast mingil hetkel täiesti läbikukkununa. Tundsin, et ma ei sobi kahe lapse emaks. Või üldse emaks.  Ma tundsin, et vean järjepidevalt alt ka Carli. Ei tegele temaga piisavalt, pean pidevalt paluma tal oodata kuna õde on tissi otsas jne. Lisada juurde siia pidevalt haiged lapsed. Poole aasta jooksul olin Liisuga kaks korda haiglas ja seetõttu taaskord Carlist eemal. Ma ei jõudnud saada kokku oma sõbrannadega. Ei jõudnud enam enda eest hoolitseda. Tekkisid süüdistused stiilis: "Ah sa ei ole ju sõprusest huvitatud ja muudkui otsid vabandusi, et mitte suhelda".

Kuid millegipärast ei osanud ma kuidagi kahtlustada sünnitusjärgset depressiooni. Mulle ei tulnud kordagi isegi mõttesse, et mul võiks see olla. Rääkimata sellest, et keegi teine oleks võinud seda kahtlustada, sest väliselt üritasin ikkagi olla tugev ja tubli pereema, kes saab kõigega lendleva kergusega hakkama.

Mingil hetkel hakkasid ligi hiilima hood, mil ma olin kindel, et mu lastel on mingi raske haigus ja nad surevad ära või, et minul on mingi haigus, mille tõttu mina suren või juhtub Janariga mingi õnnetus ja jääme temast ilma. Need hood hiilisid ligi enamasti öösiti, kui teised juba magasid ja mina vähkresin voodis. Und ei saanud ja aina vastikumad mõtted võtsid mu peas võimust. Loomulikult mõtlesin ma, et halloo?! Selliseid mõtteid ei tohi mõelda kuid mingisugune hääl minu sees vaid võimendas neid.

Ma värisesin voodis kabuhirmus ja käisin laste hingamist iga 15 minuti tagant kontrollimas.

Ühel hetkel tundsin, et ma ei saa oma mõtetega enam hakkama. Ma ei suuda nendega elada ja need segavad täielikult mu elu. Näiteks ei olnud harvad olukorrad, kui ma autoga sõites olin kindel, et edasi sõites juhtub õnnetus ja saan surma. Pidin autoga tee äärde seisma jääma ja rahunema. Kui Janar oli juba kümme minutit koju tulekuga hiljaks jäänud panin ennast riidesse ja olin kindel, et temaga on mdagi juhtunud ja ma pean haiglasse tõttama.

Ei pea vist mainimagi, kui raske on elada pidevas hirmus. Aga kuidagi olin ma kindel, et ega sellest hirmust vabaks ei saa ja selline ongi.. normaalne elu?

Siis aga rääkisin ma oma perearstiga, kes üsna ehmunult andis mulle täita ankeedi, kus olid küsimused, millele vastates sai selgeks, et mind kimbutab depressioon ja tugevad ärevushäired. Kuna ma toitsin parajasti veel rinnaga kirjutati mulle küll välja antidepressandid kuid alustasin esialgu ravimi Exitress võtmisega ja paralleelselt tasapisi rinnaga toitmise vähendamist.

Tänaseks päevaks tunnen, et minu elurõõm hakkab taastuma. Mu ärevushood on peaaegu kadunud ja ma suudan jälle oma mõtteid kontrollida. Ravi kestab ilmselt veel pikalt ja ees ootab käik psühhiaatri juurde kuid tunnen, et olen jõudu ja rõõmu tagasi saamas.

Selle postituse varjus võin öelda, et enamus inimesi, kellega igapäevaselt suhtlesin ütlesid diagnoosist kuuldes, et ei oleks seda iial arvanud. Ma ju paistsin rõõmsameelne ja täiesti tavaline ema, kes naudib elu oma kahe lapse, mehe ja koeraga.

Ilmselt viiski asja nii kaugele tähelepanuta jäänud sünnitusjärgne depressioon.

Kallid naised, julgege küsida abi. Julgege rääkida oma probleemidest. Elu on nautimist väärt ja on piinav elada pidevas hirmus. Saab ka teisiti.

Kes tunneb, et sooviks oma murest rääkida või esitada mulle lisaküsimusi, siis olen igati avatud vastama ja vestlema! :)


Järgmise korrani armsad!

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Elisabeth erakorraliselt enneaegsena siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Chris-Robin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Aron siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kreete-Lisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Värskeimad blogipostitused

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Andra pereblogi: Lastest ja paranormaalsusest

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline tee tuleb läbida, et rinnaga toitmist nautida?

Karoliina beebiblogi: Kui kaua ja milline ...

Liisi kooliblogi: Kas ergonoomiline koolikott tasus end ära?

Liisi kooliblogi: Kas ergonoomiline koolikott tasus ...

Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

Andra pereblogi: Kas lastega või lasteta?

Andra pereblogi: Kuidas ma lõpuks enam pidevas hirmus elama ei pea ehk elu depressiooni ja ärevushäiretega.

Andra pereblogi: Kuidas ma lõpuks enam ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru