Andra pereblogi: Liisuga haiglas, vol 2

Andra Vilbaste
Andra Vilbaste 31. märts 2017 13:28

Eelmisel nädalal kirjutasin sellest, kuidas me Liisuga kuseteede infektsiooni tõttu haiglasse sattusime. Täna räägin, mis meist pärast end privaatses palatis sisse seadmist ja ravimikuuri alustamist edasi sai!

Esimesel hommikul haiglas ärgates tundus, et Liisul on juba palju parem. Suurem palavik oli alla läinud ja tuju rõõmus. Seega olingi üsna lootusrikas juba, et no kui nii kenasti ravile allub põletik, siis küllap saame ka kohe koju. Umbes kella kahe ajal tuli aga meie juurde raviarst, kes ütles, et ravi kestab enamasti seitse kuni kümme päeva ja nii pisikesi koju ravile enamasti ei lasta, sest antibiootikumide manustamine kodus on keeruline. Muutusin küll pisut kurvaks, kuna eelmisel päeval oli antud lootust, et saame ilmselt varsti koju, aga kõige tähtsam oli siiski ju Liisukese tervis. 

Mingil momendil käis arst veel meie juures ja ütles, et ilmselt kolitakse meid ümber teise osakonda. Imikute ja väikelaste omasse. Pakkisin juba meie asjad enam-vähem kokku, et kui minek, siis ei oleks vaja aega viita. Keegi aga rohkem sellel päeval meie juurde ei tulnud, välja arvatud rohtu andma. Mingil hetkel õhtupoole tekkis Liisul kõrgem palavik ning meile anti küünal. Küsisin veel, et kas oleks äkki võimaik süstida midagi otse veeni, kui niikuinii on kanüül käe peal? Öeldi, et paraku mitte - küünal on ainus lahendus. Nagu võib arvata, oli see tegevus preili jaoks pisut ebameeldiv.

Järgmisel hommikul tabas Liisut täielik nutuhoog. Miski ei rahustanud teda. Läksin siis ja palusin, et äkki arst saaks tulla vaatama, et kas on kurk või kõrvad punased? Äkki teeb see haiget? Kuna ta rinda pisut imes ja hakkas siis üsna kohe nutma, tundus mulle loogiline, et ehk on tal valus neelata. Selle peale nähvas meie raviarst, et kui ma oma lapse söötmisega hakkama ei saa, siis hakkavad talle pudelist lisa andma, ja kas ma arvan, et need antibiootikumid on niisama peal?  Need võtavad kõik kõrva ja muud valud ära! Ma olin ausaltöeldes väga õnnetu. Miks on lastega töötavad inimesed nii tusased? Ma olin ju mures. Vahet pole kui suurte kogemustega ema, ikka on oma lapse pärast mure ju suur. 

Mingil hetkel tuli meie palatisse õendusjuht, kelle käest küsisin, kas peaksime olema täna valmis teise osakonda minema. Ta ütles, et kindlasti mitte. Panin siis rahus Liisu magama ja läksin ise pesema, kui järsku tuli mingi töötaja meie juurde, ehmatas oma sisenemisega vaese Liisu täiesti ära ning ütles, et nüüd kiirelt asjad kokku ja kolime. 

Ma olin üsna šokeeritud - üritasin ennast riidesse panna, asju pakkida ja last rahustada samal ajal. Järgmiseks osakonnaks oligi imikute ja väikelaste osakond. Seal olid töötajad juba palju sõbralikumad ja mõistvamad. Kohe oli aru saada, et tehakse oma tööd südamega ja väikesed inimesed tõesti lähevad neile korda. 

Kui seal osakonnas millegi üle kurta, siis vast selle, et palatis oli kaks ema ja lapse paari. Minul oli selle aja jooksul kaks erinevat palatikaaslast. Mõlemal beebid alla kuu vanused. Liisu oli selleks ajaks aga juba neljakuune. On selge, et nende päevaplaanid on täiesti erinevad, ja selletõttu oli palju ebamugavaid hetki, kus mina tundsin kehvasti, et segame teisi, ja teised, et meid. Õnneks olid mõlemad emad nii toredad ja mõistvad, et otseselt probleeme või arusaamatusi ei tekkinud kordagi. 

Teine asi. Need voodid. Appi, kuidas need ragisesid! Kui magama jäid, siis enne hommikut ei olnud soovitatav ennast liigutada, sest oli oht, et terve haigla ärkab ülesse.

20170327143904-89644.jpg

Muidu oli seal osakonnas tõesti tore. Personal oli väga hooliv ja toetav ning isegi kanüüli vahetati Liisul niiviisi ära, et ta ei teinud piiksugi. Asjad läksid paremaks ka siis, kui neljapäeval ehk neljandal haiglas viibimise päeval andis raviarst andis meile loa minna õue jalutama, kuna Liisu palavik oli kenasti all püsinud.

Olime juba põhimõtteliselt arvestanud, et peame sees olema kümme päeva, kuid esmaspäeva hommikul puges minu sisse mingi veider elevus. Ma üritasin seda tagasi hoida, et mitte pettuda, aga oli kuidagi selline tunne, et ehk saame koju juba täna? Sest esmaspäeval sai ju seitse päeva täis ja Liisu oli nii kenasti ravile allunud. Äkki arst leiab, et piisaski lühemast kuurist? Ja meie rõõmuks tuligi umbes kella 12 ajal arst, kes andis meile peale analüüsi vastuste teada saamist rohelise tule koju minekuks! 

Sealt haiglast välja saada oli ausalt nii mõnus. Nagu oleks vangistusest pääsenud. Kuna haiglas oli samal ajal karantiin, siis ei võinud meie juures külalisi käia. Mul oli nii kohutav igatsus Carli järgi, et iga kord kui tema häält telefonis kuulsin, puhkesin nutma ega suutnud lõpetada. Emotsionaalselt oli see minu jaoks üldse väga raske nädal. Muretsemine Liisu pärast, ja kuna Carl jäi ka samal ajal tõbiseks, siis muretsemine ka tema tervise pärast. Mõtlesin, kuidas tema tahaks ju ka haigena emme kaisus olla. Samal ajal pidi Janar pidi kõikide koduste toimetustega ise hakkama saama. Õnneks sai mu vanaema päevasel ajal Carliga olla, nii et Janar sai ikkagi tööl edasi käia, kuid ikkagi kaootiliselt, sest vahepeal oli ju vaja meile haiglasse mingeid asju tuua, Carliga arstil käia jne.

Ma tundsin ennast tohutult üksi, sest päevad venisid, aga teised pidid ju oma igapäevatoimetusi tegema ega saanud pidevalt mind telefoni teel lõbustada. Nii ma seal siis istusin ja tiksusin tunde täis. Õnneks tunnen, et tänu sellele ajale saime Liisuga palju rohkem üksteisega tutvuda, ja tunnen, et hakkasin kodus olemist veel rohkem hindama.

Millised on Teie kogemused haiglas olemisega ning millisel põhjusel olete pidanud haiglas olema? Kas teile on ka üksindus ligi hiilinud? 

Järgmise korrani, armsad!



Kõiki Andra blogisissekandeid Emmede Klubis saad lugeda SIIN!

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru
marikene 31. märts 2017 14:41

Mina olin 9-kuusega aasta tagasi 4 päeva haiglas. Meil oli bronhiit.
Olen tänulik selle kogemuse eest. Õppisin haiglas palju. Meie arst ja mõned õed olid toredad.
Samas aga kogesin uskumatut suhtumist. Nt. Pidime mitmekesi kõrvaarsti juurde minema. Ühel emal läks veidi kauem aega, siis õde ütles, et kas tullakse siia puhkama. Üldiselt oligi suhtumine, et jalutatakse palatisse sisse suvalisel ajahetkel, siis nii sina kui ka laps peate kohe valmis olema. Meil see õnnestus, aga see tekitas nii palju stressi. Saan aru, neil on raske töö, aga see oli lihtsalt väga nõme. Ükski inimene ei parane hästi, kui ta ei saa end välja puhata. Lapsest rääkimata.
Esimesel õhtul auru tehes (meil ei tulnud see hästi välja alguses) hoidis üks õde mu last vägisi kinni. Küsis minult: "Kes on ema? Kas te ei taha, et teie laps terveks saab?" See oli õudne. Nutsime lapsega koos, kuid edaspidi õnneks õnnestus auru tegemine (lapsel ilmselt suurest hirmust).
Ühe korra olin veel paha ema, kui üks koristaja tädi ütles, et mul on voodi tegemata. Olin just voodist tõusnud ja lina oli madratsi ääre alt välja tulnud.

Ma ei kaeble. Olen tänulik, et mu laps terve on. Aga ma ei ütle ka, et enam paremini ei saaks. Saab küll. Ma oleks soovinud rohkem informatsiooni. Arst oli küll tore, aga teda nägime kord päevas. Uurisin õdedelt, sain natuke targemaks. Mõni õde ei osanud eesti keelt. Mina ei oska vene keelt.

Selline oli minu kogemus. Loodan, et suhtumine, keeleoskus ja meditsiini rahastamine paraneb.

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Oskar siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Liisbeth siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Väikevend siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas EJ siia ilma sai - enneaegsena, enne haiglasse jõudmist ja en caul

Sünnilugu: Kuidas EJ siia ilma sai ...

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Loora siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Eloise Prantsusmaal siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma ...

Värskeimad blogipostitused

Liisi kooliblogi: Teine kuu koolis – kas iga päev peab kellelgi külas käima?

Liisi kooliblogi: Teine kuu koolis – kas iga päev peab kellelgi külas käima?

Raqueli elu kaksikutega: Marteni esimene haigestumine

Raqueli elu kaksikutega: Marteni esimene haigestumine

Liisi kooliblogi: Eelkooli töövihikute virrvarris orienteerumine

Liisi kooliblogi: Eelkooli töövihikute virrvarris orienteerumine

Briti pereblogi: Minu teekond lapsekandmiseni

Briti pereblogi: Minu teekond lapsekandmiseni

Liisi kooliblogi: Esimene kuu koolis - kuidas meil läheb?

Liisi kooliblogi: Esimene kuu koolis - ...

Huggies® mähkmed - sinu lapse igaks arenguetapiks

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim kaitse Sinu beebi õrnale nahale

Huggies® Elite Soft vastsündinumähkmed - parim ...

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants püksmähkmed!

Uued ja veelgi paremad Huggies® Pants ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru