Nagu ema väikevenda, kannab Saara oma mängubeebisid.
Lapsekandmisega puutusin kokku juba enne esimese lapse sündi, kui rasedana nägin laadal käies ühe naise rinnal väikest beebit tukkumas. See beebi oli kandelinas. Ma olin üleni võlutud ning ütlesin Karlile, et mina tahan ka meie last niimoodi kanda. See tundus nii mugav ja armas. Milline hea võimalus last enda juures hoida, aga käed on täiesti vabad! Mul ei tekkinud kordagi mõtet, et kas beebil on ikka hea, kas ta hingata või liigutada saab. See tundus kõige loomulikuma asjana maailmas!
Enne tütre sündi saime sugulastelt enamuse beebile vajalikke asju. Nende hulgas oli ka beež Ergobaby kandekott. Ma ei jõudnud ära oodata, millal seda kasutada saan, seega hankisin juurde beebisisu ning käisin hommikuti sedasi jalutamas, laps rinnal magamas. Käisime perega ka Viru Folgil, kus Karl samuti Saarat kandis. Nägin seal üht naisterahvast kitsapõhjalise kandekotiga, millesse beebi oli nägu väljapoole pandud. Naeratasin talle ning mõtlesin, et peaks ka nende kottide kohta uurima, sest see nägu väljapoole variant tundus täitsa lahe!
Teemat uurides sai mulle kiiresti selgeks, et kitsapõhjalised ning kõva seljapaneeliga kotid pole lapsele kuigi head - laps põhimõtteliselt ripub selles. Ning nägu väljapoole last kanda üldse ei soovitata, sest see võib beebit ülestimuleerida. Nüüd tean, et need kotid pole ka kandjale eriti mugavad, sest kogu lapse raskus on vaid kandja õlgadel. Linad ja ergonoomilised kotid võimaldavad last kanda konnaasendis - lapse pepu on põlvest allpool, põlvest-põlveni toetatud ning selg kumer. Selle uurimistöö käigus õppisin vahet tegema ergonoomilistel ja mitte-ergonoomilistel kandmisvahenditel ning leidsin, et tahan proovida ka kandelina. Sellist, mida ma kord laadal nägin.
Soovisin last vahel ka kodus toimetades kanda, aga sellisel juhul osutus kandekott minu jaoks liiga suureks ja kohmakaks. Soetasin endale järelturult Bebina 4,6 meetrise kandelina, mis oli eelmise omaniku poolt nii pehmeks ja mõnusaks kantud, et sellega oli lausa lust siduda. Kasutatud ja sissetöötatud lina väärtust oskan hinnata alles nüüd, kui olen selle lina juba edasi müünud ja endale uue hankinud. Kuna Bebina muster ja värvid mulle väga ei meeldinud ning soetasin endale pärast teise lapse sündi uue Girasoli lina, mis vajab minu arvates siiani veidi sissetöötamist. Kusjuures mujal maailmas maksavad kasutatud linad kohati rohkemgi kui uued just selletõttu, et mõne materjali pehmeks kasutamine on suur töö, mida hinnatakse kõrgelt. Eestis on kandelinade järelturg alles lapsekingades, aga kasvab jõudsalt!
Nüüdseks olen ainult lina omanik. Kott leidis vähe kasutust, läks meie käest kolmandale ringile ning on minumeelest praeguseks juba neljandale ringile suundunud. Girasoli lina ostsin mõttega see perekonda jätta ja kunagi oma lastele edasi anda. Pikk kootud lina on väga universaalne - sellega saab last erineval moel kõhule, puusale ja seljale siduda ning seda täpselt nii sättida, nagu endal mugav on. Linaga saab raseduse ajal ka kasvavat kõhtu toetada. Olen seda vaid korra proovinud, aga lõpupoole võib see asendamatuks osutuda.
Pika lina sidumine nõuab aga aega. Uue beebi tulekuga tunnen, et soovin vähemasti algusajaks lina, mida on lihtsam ja kiirem kasutada, ning selleks oleks ideaalne üks rõngaslina. Lühiajaliseks kandmiseks oleks see ideaalne - näiteks kui viin vanemad lapsed lasteaeda, siis minu jaoks on lihtsam beebi kähku linasse pingutada, kui teda koos turvahälliga kaasa tarida. Nii on mugavam ka poes käia või kodus tolmuimejaga põrand üle tõmmata. Lisaks on rõngaslinas lihtne vajadusel imetada. Kuna mu pikk lina on tumehallides toonides, siis rõngaslina võiks olla heledam.
Lapsekandmise puhul on minu jaoks oluline ka see, et laps on kogu aeg minu lähedal, minu vastas, ning puudub hirm, et temaga võiks midagi juhtuda. Tihtipeale, kui beebi pikalt magab, on vajadus teda pidevalt kontrollida - kas ta ikka hingab. Seda hirmu mul linas kandmise ajal ei ole, kuigi otseloomulikult tuleb jälgida, et beebi hingamisteed oleksid vabad.
Ma olen palju julgustust ja entusiasmi saanud lapsekandmisgruppidest. On suur rõõm näha, et Eestis levib lapsekandmine aina kiiremini ja laiemalt. Facebookis on väga aktiivne grupp, kus küsitakse ja antakse nõu, jagatakse kogemusi ning ostetakse-müüakse ergonoomilisi lapsekandmisvahendeid. Nõu annavad nii sertifitseeritud kandmisnõustaja kui ka huvilised ja entusiastid, ning õhkkond on ääretult toetav ja sõbralik. Kel on lapsekandmise vastu huvi, siis uued liikmed on kindlasti oodatud!
Kuidas teie lapsekandmisesse suhtute? Kas kannate või olete kandnud oma lapsi? Kuidas olete leidnud endale sobiva kandmisvahendi?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
eveliiy