Olgem ausad, alati ei tule. Vahel löövad lained nii kõrgele üle pea, et rahunemiseks on vaja lihtsalt oodata tormi vaibumist. Kui ma mõtlen tunnetega toime tulemise peale, siis tekib mul kujutluspilt endast nõusid pesemas. Tihtipeale olen endas valitsevat meeleolu analüüsinud just kraanikausi kohal. Lasknud pisaratel voolata, kui tunnen, et nii on hetkel kõige parem pingeid maandada või rahulikul meelel distantseerinud end oma ärevusest, suurest elevusest ning kõhuliblikatest. Viimasel ajal on selline tasakaalukas olemine keeruline olnud.
Olin just hiljuti üle pika aja haige ning mu kõige sügavam soov oli, et minu eest hoolitsetaks. Kuna ma ise kannan päevast päeva teiste eest hoolt, siis nõrkusehetkedel tahan, et mindki poputataks. Hoolitsusest jäi aga puudu ning mu kurvastus ja meelehärm aina kasvasid. Nende peale hakkas kuhjuma ka muid igapäevaseid muresid, kuni ma enam ei jaksanud ja muutusin üsna ebameeldivaks nii endale kui teistele. Olin kergesti ärrituv ning väga kannatamatu. Oma kõige teravamatest pingetest vabanemiseks kasutasin ära igat võimalust, et nutta ning kohati muutus see võrdlemisi hüsteeriliseks. Ma otsisin võimalusi, et konflikti üles keerutada - lootsin sellisel viisil oma murede tuumani jõuda aga kaldusin rajalt pigem kõrvale. Märkasin sellel ajal, et kui mind miski ärritab, siis ei ole mõistlik sellest kohe rääkida vaid lasta paar tundi või öö mööduda. See on vajalik tunnete rahunemiseks ning selginemiseks. Paar korda raevutsesin unenäos ning hommikul oli hea selge peaga probleemist rääkida.
Kui ma olen endast väljas või kurb, siis üle kõige soovin, et keegi (loe: mees) mind hoiaks. Tihtipeale ta ei taipa seda teha ega oska mu pisaratega toime tulla. Kõige paremini aitab aga lihtsalt armastav kallistamine. Olen talle rääkinud, et nutmine on täiesti normaalne ja vahel teda isegi ette hoiatanud, et täna ma nutan. Siis ta oskab sellega arvestada ega hakka mu murele lahendust otsima, sest nutmine ongi juba lahendus. See on elu meie mõlema jaoks kergemaks teinud. Mees ei pea enam mõistatama, mis minu sees toimub - lihtne karukallistus on parim ravim ning ülejäänuga saan juba ise hakkama. Minu jaoks on hästi oluline oma tundeid mitte alla suruda. Olen seda terve elu teinud ning üks hetk kinos liigutavat filmi vaadates otsustasin, et lasen endal nutta ja sellest ajast alates pole ma oma kurbust ja pisaraid varjanud. Oma rõõmu ja elevust pole ma kunagi tagasi hoidnud - neid emotsioone on inimestel lihtsam aktsepteerida kui kurbust ja ärevust või viha ja hirmu. Tundsin, et see ei pea nii olema.
Tihtipeale pööritatakse naiste emotsionaalsuse peale silmi ning kasutatakse väljendeid nagu "sa reageerid üle", "sul hormoonid möllavad" või "rahune nüüd maha". Rasedana kasvab selliste asjade kuulmise tõenäosus veelgi. See on äärmiselt alandav ja tundeid pisendav ning enamasti lähevad inimesed selliste sõnade peale veelgi rohkem endast välja. Mina küll lähen, sest mulle ei meeldi, kui mu tundeid püütakse vaigistada. Lapsena ei mõistnud ma väljendit "nutmine ei aita", sest ma tundsin just vastupidist - pärast nutmist oli palju parem olla. Nüüd saan aru, et kui mulle näiteks midagi keelati ja ma pettumusest nutma puhkesin, siis arvati, et ma üritan nutmisega seda asja ikkagi saada ja selle puhul tõesti ei aidanud. Tegelikult elasin sellisel viisil lihtsalt pettumust välja ning pärast seda oli kõik unustatud.
Tunnetega toimetulemises on mind palju toetanud kundalini jooga õpetus naise üheteistkümnest kuupunktist. See on aidanud mul mõista oma tujude tõuse ja languseid. Kui varasemalt sattusin ma segadusse sellest, et ühel päeval olin ülimalt sotsiaalne, rõõmus ja produktiivne ning järgmisel päeval võisin olla suutmatu kurbusehunnik, siis nüüd ma lihtsalt aktsepteerin neid kõikumisi ja ei satu nende tõttu ärevusse. Kuupunktidest sain esimest korda teada joogatunnis aga lähemat tutvust tegin nendega Liina Ravneet Elviku raamatus "Kundalini jooga. Teekond imelisse võlumaailma". Joogidel on naiste emotsionaalsuse kohta eraldi teooria - teadus naise 11 kuupunktist. Tsiteerin raamatut: "11 kuupunkti on tundlikud füüsilised piirkonnad naise kehas, mis on vastuvõtlikud kuu energiatele ja esindavad naise emotsionaalseid ja biorütmilisi faase 28-päevase kuutsükli jooksul." Need 11 puntki on nimbus ehk halo, põsed, huuled, kõrvalestad, kulmud, kaelatagune, rinnad, nabapunkt, kliitor, vagiina ja reied. Iga punkt on aktiivne kaks ja pool päeva ning nende järjestus on igal naisel individuaalne.
Ma pole enda kuupunktide järjestust veel kindlaks teinud, kuid olen jälginud oma meeleolude muutuseid ning märganud, et tõepoolest - üks meeleseisund kestab kaks ja pool päeva. Kui on raske olla, siis on see väga suureks lohutuseks ning kui tunnen end hästi, siis oskan seda enda heaks ära kasutada. Kui tunnen end produktiivse ja ettevõtlikuna, siis saavad kõik asjad tehtud ja suhtlemised suheldud. Kui aga tunnen end õrna ja ebastabiilsena, võtan teadlikult vabamalt ning lasen endal rohkem olla. Kõige olulisemaks muutuseks minu jaoks on olnud see, et kui tunne on ärev ja ebakindel, siis võin kindel olla, et see kestab vaid kaks ja pool päeva. Ja varsti ongi enesetunne palju mõnusam ja stabiilsem. Kõik see on andnud mulle palju väge juhtimaks ise oma elu ning julgust võtma vastutust enda emotsioonide eest.
Kellele pakub see rohkem huvi, võib kuupunktide kohta leida infot internetist (inglise keeles "moon centers") ja enne väljatoodud raamatust. Raamatu autor ise on kuupunktidest kirjutanud ka oma blogis ning selle leiab SIIT.
Ma olen alati oma tundeid ja mõtteid analüüsinud ning seetõttu saan oma muredega üsna hästi hakkama. Sellest hoolimata olen pidevalt õppimisprotsessis. Kuna minu jaoks on tunnete väljendamine oluline, siis proovin teadlikult olla eeskujuks oma lastele. Nad on näinud minu naeru ja ülemeelikust aga ka pisaraid ja kurbust. Proovin alati olla kaastundlik ning aidata neil mõista, sõnastada ja välja elada oma tugevaid tundeid. Ma soovin, et kui nad on kurvad, pettunud või vihased, tunneksid nad siiski, et neid mõistetakse. Ja kui nad millegi üle rõõmustavad või uhked on, tunneksid nad, et neid on toetatud.
Kuidas teie oma tunnetega toime tulete? Kas tunnete end piisavalt toetatuna või kipute tugevaid emotsioone alla suruma?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
