Anette rasedusblogi: Planeerimata rasedus

Meie esimene laps polnud planeeritud, kuid tuli täpselt õigel ajal
meid rõõmustama. Teist last planeerisime juba esimese ootuse ajal,
sest soovisime väikese vanusevahega lapsi. Kolmas laps on jälle
planeerimata, kuid suure armastusega tehtud ja kõigest hoolimata väga
oodatud ning juba praegu meid palju rõõmustanud.

Juba kaua olen teadnud, et minul saab olema vähemalt kolm last. Et see
kõik nii kiiresti juhtus, tuli minu jaoks ootamatult aga samal ajal on
mul hea meel sellise asjade kokkulangemise üle - jäi ära pikalt
planeerimine ja potentsiaalne edasi lükkamine. Kuna mina usun, et kõik
juhtub põhjusega, siis olen alati vastu võtnud kõik võimalused ja
katsumused, mis elu on mulle pakkunud. Kuna esimene laps oli
planeerimata aga nii õigel ajal õiges kohas, siis teise lapse
planeerimine ja raseduse algus olid mulle natuke hirmutavad, sest
mõtlesin, et äkki ta on justkui liiga planeeritud. Kolmanda lapsega ma
jällegi tunnen, et kõik on paigas ja me oleme terved. Olen alati
usaldanud neid asju, mida ma pole ise ette mõelnud ning planeerides
peljanud, kas teen õigeid otsuseid. Alles nüüd olen tasapisi hakanud
usaldama ka enda sisetunnet oma otsuste juhtimisel. Aga see on juba
teine teema.

Tutvustavas postituses rääkisin, kuidas mul oli raske harjuda uue
rasedusega ning kuigi ma praegu kirjutasin, et usaldan seda, mis elu
mulle toob, siis see ei välista vastakaid tundeid. Kuna me kolmandat
last ei planeerinud ja teine laps oli juba piisavalt suur, et hoidjaga
olla, siis hakkasin endale juba tööd otsima ning aktiivsemalt
sotsialiseeruma. Tahtsin ka esimest korda elus jõusaalis trennis käima
hakata ning tundsin end kõige suhtes väga motiveerituna. Tegin seda
kõike siis, kui olin juba lapseootel ning kuigi ma sisimas seda salaja
tundsin, siis testid veel tulemusi ei näidanud ning ma tegutsesin
edasi. Sain potentsiaalseks kandidaadiks ühele töökohale, kus mul
olid väga positiivsed emotsioonid ning suur huvi töö vastu. Mõned
kuud enne rasestumist olin lõpetanud teise lapse imetamise ning tundsin
elevust, et mu keha on täiesti minu enda oma. Saan süüa, mida tahan,
teha sellist trenni nagu tahan ning kuna lapsed on juba piisavalt suured
ja asjalikud, et ööbida ka näiteks vanavanemate juures, siis tundsin
erilist vabadust. Siis aga seisin silmitsi faktiga, et ootan beebit ning
olin sunnitud kõik enda jaoks ümber mõtlema. Alguses olin üsna
rusutud, et ma olen jälle kaks aastat vähemalt kellegi teise
teenistuses. Mu keha muutub jälle lühikese aja jooksul väga palju
ning pean loobuma oma uute punaste pükste kandmisest. Me otsustasime
ära jätta suvise reisi, millest olime kaua juba unistanud. Ma
unistasin tulevast suvest ning mõtlesin kõigile asjadele, mida ma siis
teha tahan. Pidin paljudest asjadest järjest loobuma või plaane
tagasihoidlikumaks tegema ja see oli minu jaoks väga kurb. Just
hakkasin hoogu võtma, kui takistus teele langes. Oli õhtuid, kus ma
lihtsalt istusin diivanil ja igatsesin oma tulevikku taga ning olin
üsna ennast haletsevas meeleolus. Kuna ma tundsin, et mul pole
kellegagi neid tundeid jagada, siis kaalusin ka raseduskriisi nõustaja
poole pöördumist, kui see olukord veel kauem kestma peaks.

Õnneks olen ma võimeline üsna kiiresti negatiivsetest mõtetest
positiivsesse lülituma. Alustasin sellest, mille üle praegusel hetkel
rõõmu tunda ning neid sai väga palju. Paljud need asjad kipuvad liiga
iseenesestmõistetavaks muutuma ning on oluline neid vahetevahel meelde
tuletada. Meie pere on koos ja me oleme terved. Meil on turvaline ja soe
kodu, väike aed ning laual tervislik ja mitmekesine toit. Meil on suur
ja abivalmis tugivõrgustik, kes on alati valmis nõu ja jõuga aitama.
Me oleme tõeliselt õnnega koos ning meil on palju, mille üle tänulik
olla. Kuigi rasedus on kohati üsna väsitav, siis tegelikult mulle ju
meeldib see. Minu rasedused on olnud väga mõnusad ja võrdlemisi
probleemivabad - tihtipeale ei tule üldse meeldegi, et rase olen.

Kui olin seda kõike head meelde tuletanud, hakkasin end vaikselt
harjutama mõttega, et mu kõhukene hakkab kasvama ning kuidas suuremad
lapsed seda näevad ning milliseid vestluseid me sel teemal pidama
hakkame. Kuidas me saame seda paitada ja beebi liigutusi tunda. Kuidas
ma saan olla jälle kaunis ja särav rase ning kuidas ma saan jälle
sünnitada - tunda end tõeliselt suure ja väeka naisena. Kuidas meil
varsti jälle on imearmas väike beebi, kes on magades nii rahulik ning
ärkvel olles nii uudishimulik. Kindlasti on ka raskeid hetki, kui
öösel ei saa piisavalt und või kui suhetes tekivad pinged aga kui
omavahel suhelda ning julgeda ka teistelt toetust paluda, siis on kõik
raskused ületatavad. On nii südantsoojendav, kui abi tullakse ise
pakkuma - kas antakse heasüdamlikku nõu,  pakutakse abi laste
hoidmisel ja söögitegemisel või lihtsalt oma seltskonda ja kohalolu.
Need kõik tähendavad minu jaoks väga palju ning suuresti tänu
nendele olen saanud läbi sellest raskest perioodist.

Olen veendunud, et saan suurel hulgal toetust ka siit, sest juba olen ma
seda nii palju saanud. Mul on nii hea meel, et saan olla osa sellest
lõbusast ja avatud seltskonnast siin, kellega ma tunnen nii palju
ühist. Loodan, et saan kogeda palju äratundmist ning pakkuda seda
omalt poolt ka lugejatele! Kohtumisteni!