Tunnen end praeguseks juba üsna rasedana. Hetkel, just siin ja praegu ma seda eriti ei naudi. Alanud on kolmas trimester ning ma ootan juba KTG uuringuid viimastel ämmaemanda visiitidel. Mulle hirmsasti meeldivad beebi liigutused, mis mõned päevad tagasi oluliselt tugevamaks muutusid ja mis mõnikord mind oma ootamatusega ehmatavad, aga kõik muu rasedusega kaasnev ei ole minu jaoks praegu kuigi mõnus.
Ma ei tunne end oma kehas hästi - peeglist vaatavad mulle vastu tumedate silmaalustega väsinud silmad ning kui ma vaatan endast hiljuti tehtud pilte, siis näen nii ebamäärane ja jäme välja, et mul hakkab veel kehvem. Väsin kiiresti ja parim osa päevast lihtsalt kaob kuskil pikutades. Õnneks muutun õhtuti produktiivsemaks ja enamus asju saab ikkagi tehtud. Enesetunne on ikka selline keskmisest madalam. Kellegagi väga suhelda ei taha ja lisaks sellele on praegu periood, kus ma kõik väiksemadki mured enda peas suurteks probleemideks ketran. Mäletan, et kui kõik oli ilmatuma mõnus ja suurepäraselt sujuv, siis meenutasin ühte konkreetset olukorda, kus ma ei suutnud end üldse rahustada ning imestasin, et huvitav, kuidas ma sellisesse hetke ometi jõudsin. Olin siis teise rasedusega kolmandas trimestris ja üritasin tütart magama panna ning ta lihtsalt ei jäänud. See ajas mind nii endast välja, et ma lõpuks nutsin köögipõrandal ja tundsin, et ma ei saagi enam kunagi magada. Praegu on jälle selline periood, kus ma võin end väikeste asjade peale nii üles kruttida ja elu enda jaoks võimatult raskeks mõelda. Teadvustan endale, et see on lihtsalt selline periood ja ma võiksin rahulikuks jääda ning selle kulgemist lihtsalt jälgida. Kahjuks pole see alati nii lihtne.
Üks päev just tundsin, et mul on vaja tegeleda kõige muu kui lihtsalt olemisega ja mõtlemisega, sest vastasel juhul teeksin ma oma pereliikmetele ülekohtuselt liiga. Ma sain aru, et ma toodan oma peas mingeid muste stsenaariume ja neid ei saa tõsiselt võtta. Samal ajal oli mu meeleolu neist mõjutatud ning äärepealt oleksin vastu võtnud otsuse, mida oleksin juba täna kahetsenud. Vältisin õrnas seisus ja emotsiooni pealt otsuse tegemist ning mul on hea meel, et seda tegin. Vastasel juhul oleksin endale mitmeks päevaks veelgi kurvema ja üksikuma olukorra tekitanud. Oleksin jäänud terveks pikaks nädalavahetuseks lastega üksi koju ning ilmselt olnud kade ja ärritunud Karli peale, et ta saab terve see aeg omaette mõnusalt aega veeta. Karl sai juba päeval aru, et mind miski vaevab ning tuli olukorraga üsna kenasti toime. Muidugi hakkas ta kohe kõiki probleeme lahendama, kuigi tegelikult oleks mul olnud vaja hoopis, et ta mind hoiaks. Ma ei julgenud muidugi ise küsida ka. Abi küsimine on sellistel hetkedel ikka väga, väga raske.
Ma ei tea, kas asi on ainult raseduses. Tean, et praegu mängib see minu enesetundes ja kehapildis väga suurt rolli ning seab üsna palju piiranguid. Seetõttu tunnen end veidi lõksus olevat. Ma olen olnud terve igaviku kas rase või imetanud ning see väsitab nii kohutavalt. Kuna mu eelmised rasedused on läinud tugevalt üle tähtaja, siis julgen eeldada, et mul on ees veel kolm kuud rasedust. Kuskil kaks nädalat kuni kuu enne sünnitust viibin ilmselt sellises limbos, kus ajal pole erilist tähtsust. Seda asjaolu võib muuta see, et poeg hakkab umbes sellel ajal lasteaias käima ning polegi väga aega justkui niisama oodata. Pärast beebi sündi võib samuti olla selline harjumise aeg, kus ajal pole tähtsust. Kui ma praegu mõtlen tagasi tütre ja poja vastsündinu ajale, siis mind veidi hirmutab selle tumedus. Ma ausalt öeldes isegi natuke kardan, sest kuigi ma väga soovin viibida roosas pilvekeses, siis ei pruugi see niimoodi minna. Kui sünnitusel ja vahetult pärast seda kogetud ekstaas lahtub, saabub selline ebamäärane muutuste ja uue elukorraldusega harjumise aeg ja see tundub praegu mulle üsna kõhe.
Minus on praegu mingi tohutu ebakindlus. Ema roll tuleb mul praegu üsna hästi välja, aga naine minus on riietunud kartulikotti. Võib-olla see möödub paari päevaga, võib-olla läheb mitu kuud. Tahaksin loota, et nädalavahetusel tunnen juba midagi muud ning näen asju veidi värvilisemalt. Nagu näha, teoorias olen tugev, kuid päriselt madalseisus olles on raske seda praktiseerida.
Kuidas on Sinu meeleolud on raseduse ajal muutunud? Mida oled sellisel puhul ette võtnud? Kas oled tundnud end toetatuna?
Kui soovid Anette tegemiste ja mõtetega lähemalt kursis olla, siis külasta ka tema isiklikku blogi: https://thejanette.wordpress.com/
