Sel suvel täitub mul Prantsusmaale kolimisest juba kuus aastat! Uskuge mind - siia kolides ei olnud mul vähimatki aimu, et just siia ma ka jään! Selle ajaga olen ma õppinud, et isamaa ja uue kodumaa vahel on päris palju erinevusi. Seda ka lapsi/lapseootust puudutava osas. Paningi mõned erinevused teile kirja! Rõhutan vaid seda, et kuna tegu on üpriski suure riigiga, siis võivad teatud asjad suuresti piirkonnast sõltuvalt erineda. Seega tuginevad paljud asjad minu enda isiklikule kogemusele!
Kaheksa naist kümnest sünnitavad epiduranalgeesiat kasutades
Loomulikust sünnitusest ei teata just kuigi palju ja epiduraali propageeritakse tugevalt nii ämmaemandate kui ka arstide poolt. Mainides, et soovid sünnitamist proovida ilma valuvaigistiteta, saad suure tõenäosusega tunda silmapööritusi ja veidrat suhtumist.
“Oota, kuhu sa sünnitada tahad?”
Vettesünnitus kõlab veel kahjuks ka paljude ämmaemandate jaoks kui utoopia. Veel mõned aastad tagasi eksisteeris see võimalus kogu suure Prantsusmaa peale vaid vähemas kui kümnes sünnitusmajas ja sellest rääkimine võis ämmaemandatel vererõhu kiiresti kõrgeks ajada. Kokkupuudet lihtsalt polnud!
Prantsusmaal on last rinnaga toitvate emade osakaal väike
Teavitustööd tehakse väga vähe ning sünnitusmajasid, mis pakuksid muuhulgas ka loengut imetamise kohta, ei leia sugugi mitte igast linnast. Samuti ei kuulu imetamisnõustajad sünnitusmajade juurde. Lapse rinnaga toitmisesse ei suhtuta mitte kui imiku jaoks parimasse toitmisviisi vaid lihtsalt vabasse valikusse. Ehk siis kellegi jaoks pole probleem või tabu öelda, et ta lihtsalt ei taha imetada ja kogu lugu. On üsna tavapärane, et haiglakotti pakitaksegi juba varakult valmis mitu erinevat rpad ja pudelit.
Mis imetamistuba?
Oleme Eestis üsna ära hellitatud sellega, et ema-lapse toad hakkavad tõusvaks trendiks muutuma. Siin tundub see veel kauge unistusena. Imetamiseks mõeldud tubadest rääkides, saab suure tõenäosusega lihtsalt vastuseks “aga miks sa pudelit ei anna kui välja lähed?”. Mida selgitab suuresti ka eelnev punkt.
Ruttu peale sünnitust tööle ja mis see emapalk veel olema peaks?
Kuigi sünnituspuhkuse aeg varieerub tugevasti olenevalt lepingust ja asutusest, kus tööl ollakse, siis üldiselt naasetakse tööpostile enne lapse kolmekuuseks saamist. Eestis kasutusel olevast emapalgast kuuldes tehakse suuri silmi ja lastakse kuuldele unistav ohe.
Vaktsineerimine on kohustuslik
Siin kuuleb harva debatte selle kohta, kas peaks last vaktsineerima või mitte. See on kohustuslik ja keeldumise korral on arstil õigus vanemate vastu kaebus esitada. Niisamuti on koolil õigus jätta vaktsineerimata laps vastu võtmata ning igal hetkel paluda näha vaktsineerimist tõendavaid lehekülgi terviseraamatus.
“Kool” algab kolmandast eluaastast
Kuna lasteaiad on siin koolisüsteemiga tugevasti ühenduses, siis kutsutakse neidki koolideks. Algust tehakse sellega kolmeselt ent kuni kuuenda eluaastani pole see kohustuslik. Kuueselt minnakse siis meie mõistes päris kooli.
Ka täitsa pisikestel on vaheajad
Nagu öeldud, siis on süsteemid omavahel ühenduses, mis tähendab seda, et ka lasteaedades on koolivaheajad. Iga seitsme nädala tagant on koolid/lasteaiad kaheks nädalaks suletud. Suvevaheaeg kestab see-eest kaks kuud ja algab juulist. Vaheaegade rohkus seletab ka seda, miks siin lapsehoidja omamine niivõrd tavaline on. Teiseks variandiks on sel ajaperioodil laste spetsiaalsesse huvikeskusesse panemine ent nendesse käib tihe rebimine ja paljud on ka samamoodi tasulised.
Lõunapausid
Taaskord oleneb kõik koolist ja linnast, aga leidub palju koole, kus tuleb laps lõunaks koju tuua. Minu lapse päev näeks (kuna ma jätan ta peale söömist koju) seega välja selline:
8.20-12.00 kool
12.00-13.40 lõunapaus
13.40-16.00 kool
Koolis ei söö
Samuti ei sööda koolis hommikusööki. Ainukeseks toidukorraks on kell kümme hommikul võetav lõunaoode, mis tuleb kaasa panna vanematel endil. Keelatud on kommid-küpsised-šokolaadid. Eelistatud on puuviljad, juustud või jogurtid. Minu lapse koolis tähistatakse lisaks veel kord kuus kõiki selle kuu sünnipäevalisi. Ehk siis kord kuus valmistavad kõik lapsed koos koogi, mis tol päeval lõunaooteks süüakse. Eraldi midagi sünnipäeva puhul lapsele teistele jagamiseks kaasa anda ei tohi.
Lapsevanem kooli ei sisene ja kellaajad on kindlad
Turvakaalutlustel ei lasta kooli kõrvalisi isikuid. See hõlmab ka vanemaid. Lapsed antakse üle uksel ja sealt saadakse nad ka hiljem uuesti kätte. Riietuvad lapsed iseseisvalt või vajadusel õpetajaga. Samuti ei saa last viia-tuua nii kuis süda lustib. Ette on nähtud kindlad kellaajad ja neist on targem kinni pidada. Ehk siis kui kool lõpeb kell 16:00, siis tulebki lapsel vastas olla täpselt kell neli. Kuna enamike vanemate tööpäevad lõpevad siiski veidi hiljem, siis tulevad siingi mängu hoidjad.
Inimesed on äärmiselt lapsesõbralikud
Ma tean, et üldistada on kole ja paha, aga mitte ei saa võrdlemata jätta. Paratamatult hakkab mulle Eestis silma kuidas jonnivat last vaadatakse pigem altkulmu. Siin üritavad võõrad hoopis lapse tuju parandada. Olen loendamatutel kordadel näinud kuidas poemüüjad teevad kärudes virisevatele lastele naljakaid nägusid, võõrad tädikesed hakkavad jonnivat last hüpitama, mehed aitavad pisikeste lastega poes olevatel naistel rasked ostukotid autoni viia jnejne. Rääkimata sellest, et bussis püsivad rasedatele-väikelastega reisijatele-vanuritele mõeldud kohad tühjadeni või muutuvad tühjaks sekundiga, kui üks eelnimetatust sisenema peaks.
Lapsi ei survestata
Inimesed ei vaeva liigselt oma pead sellega, millal peaks laps üht või teist asja tegema hakkama ning, millal tuleks mingist asjast ta võõrutada. Harvad on vestlused teemal “noh, kas juba potitad?” või “ikka on lutiga?”. Lähtutakse lapse enda valmisolekust ning mõtteviisist, et ülikooli keegi vast mähkmetes ei lähe. Kuigi esialgu tundus see mõtteviis mulle veider, siis praeguseks olen aru saanud, et tegelikult pole selles ju midagi halba. Kuigi lapsed saavad mähkmevabaks veidi hiljem, siis on tagasilöögid palju harvemad ja üldiselt loobutakse samal ajal nii päevastest kui öistest mähkmetest. Samamoodi toimub valutu loobumine ka lutist.
Ma ütlen ausalt, et mitmed neist asjadest olid alguses mu jaoks liialt võõrad. Eriti tundus mulle karm kord olevat kooli osas. Praegu näen ma sellises korralduses vaid plusspooli. Kõik on hästi organiseeritud ja toimib. Kuigi mõnes asjas (sünnitus ja imetamine) on prantslased meist kindlasti aastatega maas, tunnen ma siiski, et tegelikult on siin väga hea olla rase ja olla ema. Kuigi alati ei mõisteta teineteise valikuid, siis ei tehta neid siiski üldjuhul maha. Kedagi ei peeta halvemaks ainult seetõttu, et ta üht või teist asja teisiti teha tahab. Ja see on midagi, mida ma ise väga austan ja, milles mulle tundub, et hoopis Eesti natukene tagapool on :)
Kas ka Sina elad ehk välismaal? Kui jah, siis jaga meiega kommentaarides kindlasti oma elukohariigi erinevusi Eestiga! :)
