Milline suvi üle paljude aastate! Mõni kiidab, mõni laidab. Murukamar krõbiseb talla all, maa kui kõrb. Õhk on nii kuum, et mõtegi ei lenda...
Lapsed nõuavad külma jooki, ohtralt jäätist ja lõunaks veeretad turult koju terve arbuusi arvestusega, et jätkub õhtusöögiks ka, aga no ei...
Turutädilt küsid veel ruttu kartulite jaoks kimbu tilli. Millist te soovite, kas tavalist või pidulikku...?! Appi, mis mõttes... aaaa, et õisikutega on pidulik siis jah? Andke ikka pidulikku tilli, siis saab värskeid hapukurke ka teha!
Kraabid siis lastele porgandeid, higimull otsa ees, lükid kolmeliitrise klaaspurgi kurke, tillioksi, küüslauguküüsi ja mustsõstralehti täis, valad soolvee peale ja hommikuks hea juba lastel ise võtta. Väike käsi leiab täpselt talle paraja kurgi. Kui otsa saavad, teeme uued!
Vanaema saatis maalt 4 suurt mahlast kaalikat. Need on homseks.
Selliste ilmadega püüad ju lihtsamalt läbi ajada, kergemaid sööke valmistada ja üldse mitte köögis vaaritada, tahaks ennast vähem liigutada ning rohkem vees ja varjus olla. Aga süüa on ikka miskit vaja, soolast just.
Proovige lihtsaid toite, lihtsaid maitsed! Õpetage lapsi hindama ise tehtud head toitu, seda nendega koos valmistades. Targad räägivad, et kui seda praegu isegi väga ei naudita ega taheta, siis äkki tuleb kunagi aeg, kus see kõik jõuab nende ellu ringiga tagasi...
Vanaemad vanasti jätsid enne heinale minekut lastelastele klaaskannuga kama sahvri alumisele riiulile ja ladusid sinna kõrvale võipaberisse pakitud juustusaiad. Uuema aja emad keetsid varahommikul kohe suure kastruliga tatraputru valmis, siis lapsed said terve päeva ise võtta, millal aga tuju tuli. Veel uuema ja kiirema aja emad pressivad aparaadiga sooje saiu, suristavad smuutisid või ostavad poest maisikrõbinaid ja pakipiima...
Mida siis pakkuda, et ennast väga füüsiliselt ei kurnaks ega liialt vaimu ei murraks ning et jätkuks mitmeks söögikorraks ja millest saaks valmistada ikka palju erinevaid toite?
Näiteks, kui õige keedaks alustuseks lihtsalt potitäie väikseid ilusaid kollaseid ja armsaid koorega kartuleid koos tillivartega. Neid saab pärast süüa hea külma või ja natukese soolaga, pannil niisama praadida, küpsetada krõbedaid ja kuldseid kartulikotlette, teha sooja salatit praejuustuga või säristada ahjus koos õli ja ürtidega.
Nojah, mis viga siin õpetada, et tehke nii ja tehke naa - keetke ja praadige ja küpsetage, endal siin üks 2a ei söö kartulit pea mitte mingil kujul - ei supi sees, ei pudruna, ei praetud ega ahjus küpsetatuna. Ainult kartulikotletid ja ise tehtud friikad on tema arvates söögikõlbulikud! Vanaemad-vanaisad ehk nö kartuliusku-inimesed ei suuda ära imestada, mis mõttes ei söö KARTULIT? Kellele me neid siis kasvatame hektarite viisi?
Nii me siis tihtilugu praemegi neid ka kõigile teistele tõeliseks hitiks kujunenud kartulikotlette, mis maitsevad hästi nii külmalt kui kuumalt ning pakun kõrvale hapukoore-tillikastet. Tervislikumaks variandiks võid asendada hapukoore kreeka jogurtiga.
Kuldsed kartulikotletid
10 keedetud kartulit (jämedakoeliselt riivitud)
2 muna
Peotäis hakitud lehtpeterselli
150g riivjuustu
Näpuotsatäis soola, pipart
Pool klaasi nisujahu või rukkijahu paneerimiseks
Maitse järgi hakitud küüslauku, riivitud suvikõrvitsat või muud meelepärast
Sega kõik suures kausis kokku ja vormi käte vahel mõnusateks pätsideks. Enne praadimist patsuta jahuga üle. Prae kuumas õlis kuldseks.
Kastmeks sega kokku hakitud till, hapukoor ja suts soola. Sega õrnalt kokku ja tõsta väikestesse plastikkausikestesse ning jaga laiali - igale sööjale oma kauss. Mõnus on sinna näppude vahele võetud kotletti kasta ja lihtsalt kivi otsas muretult jalgu kõlgutada!
Magustoiduks pista sügavkülmikusse äsja korjatud tikrimarjad. Oota tunnike ja jäine härmas tikrisorbett ongi valmis! Need sobivad toredasti jääkuubikute asemel vee, mahla või morsi sisse!
Ja suvi kestku!
