Karoliina beebiblogi: Millised olid minu hirmud raseduse ajal ja milline oli/on reaalsus

Karoliina Koovit
Karoliina Koovit 3. august 2017 10:30

Eelmisel sügisel kirjutasin enda hirmudest seoses sünnituse ning sünnitusjärgse perioodiga. Kas minu hirmud olid õigustatud ning milliseks kujunes reaalsus, sellest ma täna kirjutangi.

  • Kuna rasedust oli sügiseks juba omajagu, siis oli mul kõhuke juba ammu ees. Küll olin ma selleks hetkeks parasjagu suur pallike ja ise arvasin, et kui veel suuremaks paisun, siis ilmselt voodist enam ei tõuse. Mul oli reaalne hirm selle ees, kui suureks ma veel minna võin. Olukord kujunes selliseks, et kui septembris arvasin, et ma olen väga suure kõhuga, siis novembriks olin ma hiiglaslik. Isegi ämmaemand imestas minu suure kõhu üle. Tihti sain kommentaare selle kohta, kui suur ma ikka olen ja ei tea, kas seal on ikka üks laps või äkki hoopis kolm. Tollel ajal valdas mind ärevus selle ees, kuidas ma kõigi toimetustega hakkama saan. Näiteks kodutööde ja koeraga jalutamisega. Oktoobris tabas mind suur hulk energiat ja ma suutsin isegi päris palju kilomeetreid kõndida ning emal Soomes külas käies ka küngastel turnida.  Mõnda aega suutsin isegi kodus sellega jätkata aga enne oktoobri lõppu oli sellega ka kõik. Koeraga suutsin jalutada vaid kilomeetrikese ja iga poeskäik oli täis ähkimist ja puhkimist. Põhitegevuseks kujunesid heegeldamine ja kudumine. Lisaks kimbutas mind gestatsioonidiabeet, mis ei lasknud mul enam magusat nautida sellisel viisil nagu oleksin soovinud. Ka magamine polnud just kõige meeliülendavam tegevus. Asendi leidmine oli lihtsalt võimatu ning iga paari tunni tagant tundsin vajadust tualetti minna
  • Venitusarmid on paratamatult teema mille pärast põevad paljud naised esimest korda rasestudes. Samamoodi põdesin ka mina. Eks need esimesed pisikesed kriipsud hakkasid endast ka peagi märku andma. Kuna ma rasedust lõpuni ja ammugi mitte üle ei kandnud, siis ilmselt tänu sellele on mul praegu küllaltki tagasihoidlikud armid alakõhul ja "sangadel". Pärast kaalu langemist hakkasid endast märku andma armid hoopiski jalgadel. Kintsudel on mul tänaseks päris korralikud armid. Ma ei põe nende pärast liigselt, kuid eelistaksin muidugi, et need oleks tulemata jäänud. Meenutus terveks eluks Gleni kandmisest.
  • Suureneva kõhuga kasvas mure ka kaalu üle. Septembriks olin ma rasestumise hetkest kasvatanud kaalu 13kg ja lootsin, et nüüdseks on sellega kõik. Kaalunumber oli juba 81 ja ma tundsin juba parajat masendust. Sünnitama läksin ma 89 kilosena. Päris hull, eks? Tasub lisada, et aasta enne sünnitust oli minu kaalunumber 58kg. KOLMKÜMMEND ÜKS KILO RASKEM ÜHE AASTAGA! Pole ka ime, et ma tundsin ennast hiiglasliku emalaevana. Kaaluga maadlen ma tänaseni.
  • Sünnitamise ees oli mul palju hirme, millest esimene oli enneaegsus. Tahtsin sünitada terve ja tugeva beebi ning võmalikult ruttu haiglast koju naasta. Enneaegset last ei sündinud, kuid haiglas pidime siiski võrdlemisi kaua olema, sest Glen saadeti kollasuse tõttu lastehaiglasse. See polnud meeldiv aeg ja selle asemel oleksin meelsamini beebit nädal aega kauem kandnud. 
  • Muretsesin ka komplikatsioonide pärast, mis sünnitusel võivad tekkida. Ka see hirm osutus õigustatuks, sest ma ei suutnud ise oma beebit välja pressida ning sünnitus lõppes vaakumiga.
  • Kellelgi pole välistatud keisrilõige ja mingi hirm mul selle ees siiski oli. Just armi ning taastumise tõttu. Sünnitusel oli hetki, mil lõpuks siiski lausa ise keisrilõiget nõudsin, kuid sünnitasin lõpuks siiski loomulikult teel.
  • Järgmine punkt ajab mind tänaseks veidi naerma. Nimelt oli mul hirm lahklihalõike ja rebenemise ees. Pärast sünnitust tean öelda, et see oli sünnitusvalude kõrval nagu sääsehammustus. Rebenemist ma isegi ei tundnud, kuid lahklihalõike teostamist nägin oma silmaga ämmaemanda liigutusest. Selleks hetkeks olin ma sealt nii tuim, et see oli vaid kerge kipitus. Taastumine oli muidugi ebameeldiv, sest istuda ma hästi ei saanud ning õmblused rebenesid lahti. Õnneks paranes kõik nädalatega. Tänaseks on kõik nagu enne sünnitust.
  • Valu kartsin ma väga ning ka see hirm oli õigustatud, sest minu jaoks oligi sünnituse juures kõige raskem valu talumine. Ma ei kujuta ette, milliseks oleks sünnitus kujunenud ilma epiduraalita. Emakakael ei avanenud enne normaalselt enne, kui sain epiduraali mõju all magada. Gleni sünd oli muidugi eriline seetõttu, et esilekutsumisest hoolimata ei tahtnud ta alla vajuda ning pressimine tundus lõputuna. Kõigest hoolimata olen nõus kõike uuesti tegema, et veel lapsi saada.
  • Sünnitusest taastumine võib kujuneda keeruliseks ka naistele, kes last väga suure tuhinaga ootavad ja ei suuda ära oodata, et laps juba kätel oleks. Alles hiljuti mõistsin, kui sügavale ma esimeste nädalatega langesin. Olin depressiooni piiril ja seda kõike tekitas vaid magamatus. Pärast mõnetunnist uinakut olin ma alati värske ja jumaldasin lapsega koos olemist. Ööd olid see-eest nagu halb unenägu. Pidev ärkamine äratuskellaga, lapse gaasid ning tund aega kestev öine imetamine. Kokkuvõtteks olin meeletult kurnatud ja käitusin väsinuna juba ebanormaalselt. Olen siiani tänulik oma emale, kes mulle esimesel kuul abiks oli. Ka meie paarisuhe kannatas selle olukorra all väga, sest minu närvid olid viimase piiri peal. Lapse esimesel elukuul valasin palju asjatuid pisaraid ja süüdistasin meest tühistes asjades.
  •  Viimaseks punktiks seoses sünnitusega lisasin oma uue kehaga harjumise. Ma teadsin, et selline suur kõht jätab kindlasti oma jälje ja ilmselt ei saa ma sellest nii kiiresti lahti nagu mõned teised naised. Kuna mul oli pisike kaalumure juba enne rasestumist kuna olin suitsetamisest loobumisega 10kg juurde võtnud, siis oli probleem pärast sünnitust veelgi suurem. Probleem pole endiselt lahenenud ja ma ei ole oma kehaga endiselt sõber. Kahjuks on see mure oma keha pärast muutunud päris sügavaks.

Lisaks kõigile hirmudele lisasin sinna ka punktid, mille pärast ma üldse ei muretsenud. Üks nendest asjadest pidas mu loetelus tõesti paika. Nimelt on mu lapsel kõik olemas ja liigagi palju. Kui aus olla on ta tänaseks juba veidike ära hellitatud. Kõige vajalikum tundub lihtsalt alati enda asemel hoopis talle midagi osta. Emade puhul tüüpiline.

Üks asi, mida ma usaldasin, olid mu rinnad. Kõlab tobedalt, kuid ma uskusin tõsimeeli, et rinnaga toitmine saab olema lihtne ja tore. Tegelikkuses on olnud imetamine üks paras katsumuste jada. Algus oli raske, sellele järgnes imeline aeg, sellele omakorda katsumused jne.

Viimaks üks punkt, mille kohta võiks öelda nii üht kui teist. Ma olin täiesti veendunud, et G. saab olema imetore isa. Ma olen sellel teemal ka pikemalt kirjutanud, et tema harjumine lapsega võttis veidi rohkemt aega, kuid tänaseks on kõik super.

Laps armastab issiga koos olemist ja on nii rõõmus alati kui G. koju tuleb ja nalja viskab.

20170803114635-79584.jpg

Kommenteerimiseks pead sisse logima Registreeru

ZOOMBOOK

ZOOMBOOK fotoraamatud
VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Zoombook: Näpunäiteid lapse esimeseks sünnipäevapeoks

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

VIDEO! Beebiminutid: Zoombook fotoraamatud

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse sinu nutitelefonist

Südamlik innovatsioon - postkaardid saajale otse ...

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide talletamine fotoraamatusse

VIDEO! Beebipäevik: Kätlini fotonipid ja piltide ...

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule 1000 raamatu kinkimisega

Fotoraamatute tootja ZOOMBOOK siseneb Eesti turule ...

Emmede Klubi lugejate sünnituslood

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Mia-Riin valutult siia ilma sai

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kert-Kristjani käänuline saabumine siia ilma

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Lucas Soomes siia ilma ...

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Kevin siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Anette 25 aastat tagasi ...

Sünnilugu: Kuidas Nora oma kodus siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Nora oma kodus siia ...

Sünnilugu: Kuidas Robin õnnesärgis siia ilma sai

Sünnilugu: Kuidas Robin õnnesärgis siia ilma ...

Ohud ja laste turvalisus kodus

Lapsed kipuvad kõike suhu pistma. Mida teha, kui laps on lämbumas?

Lapsed kipuvad kõike suhu pistma. Mida teha, kui laps on lämbumas?

Iga vanem võiks teada, kuidas elustada last

Iga vanem võiks teada, kuidas elustada ...

Põletushaava tuleb kiirelt jahutada veega, jääd kasutada ei tohi

Põletushaava tuleb kiirelt jahutada veega, jääd ...

Elektrilöögi all olevast inimesest kätega kinni haarata ei tohi

Elektrilöögi all olevast inimesest kätega kinni ...

Kui kukkunud laps ei tunne mõnd kehapiirkonda, tuleb kutsuda kiirabi

Kui kukkunud laps ei tunne mõnd ...

Värskeimad blogipostitused

Liisi kooliblogi: Esimene puhkus kahe lapsega - Kubija hotell-loodusspaas

Liisi kooliblogi: Esimene puhkus kahe lapsega - Kubija hotell-loodusspaas

Anette rasedusblogi: Lapsekandmine

Anette rasedusblogi: Lapsekandmine

Raqueli elu kaksikutega: Autoreis Poolasse

Raqueli elu kaksikutega: Autoreis Poolasse

Anette rasedusblogi: Sünnituseks valmistumine

Anette rasedusblogi: Sünnituseks valmistumine

Karoliina beebiblogi: Millised olid minu hirmud raseduse ajal ja milline oli/on reaalsus

Karoliina beebiblogi: Millised olid minu hirmud ...

Raseduskalender

Sisesta oma viimase menstruatsiooni kuupäev, et välja selgitada, mitmes rasedusnädal sul hetkel käsil on.
Logi ennast sisse, et raseduskalender salvestada!
Registreeru