Olen natukene perfektsionist (või autist) - no mitte ei saa rahulikult närvivapustuseta olla, kui kõik, mida elus ette võtan, ei ole korrektselt plaanina kirja pandud ja siis plaanipäraselt teostatud. Nii muidugi ka beebiootus: nimekiri tarbeesemetest, mida meil on vaja, kohtadest, kust neid saada ja tähtaegadest, mis ajaks miski peab kodus olemas olema, koolitustest-loengutest, mida enne beebi sündi võtta, kirjandusest, mida enne beebi sündi lugeda, haiglakotinimekiri, nimede-nimekiri.. jms.
Muidugi ma tean, et selline "ületõmblemine" ei ole tarvilik ega ka tervislik ja ma tõesti pingutan kogu aeg, et lõdvaks lasta - kuid see on minu jaoks ikkagi raske katsumus. Teiste norimisest ja targutamisest, et rahune maha, pole ka kasu :)
Sellepärast on ka viimased kuud minu jaoks emotsionaalselt üsna raske olnud: me ei tea veel, kas meie tulevikukodu, mis pidi kuu enne lapse sünnitähtaega valmima ikka saab õigeks ajaks täiesti valmis, või toome vastsündinu hoopis üürikorterisse ja hakkame siis paarinädalase imikuga oma natuke poolikusse koju kolima.
Selle teadmatusega olen tänaseks suutnud kenasti rahu teha. Mis siis, kui beebi saab mõned päevad elada oma vanemate kõige esimeses ühises kodus. Kodus, kus ta loodi. Kodus, mille lõhnad ja hääled talle üheksa kuuga selgeks on saanud (minu jaoks oli täielik üllatus, et beebid tunnevad emaüsas välismaailma lõhnu!).
Mis siis, kui väikse beebi kõrvalt tuleb kolida - pigem võib asjale isegi nii vaadata, et see ju vabastab mind kolimistöödest, saan tita rinnaotsas tugitoolis näpuga näidates ja käsutades kolitud hihi :)
Palju abi on ka sarnase olukorra läbi teinud sõbrannast, kes kinnitas: ükskõik kui palju sa selliste olmeprobleemide pärast enne sünnitust muretsed, pärast sünnitust eksisteerite vaid sina, laps ja teie õnn. Kus te eksisteerite, on sul täitsa ükskõik.
Hoopis raskem oli mul aga rahu teha sellega, et teadmatus kus me esialgu olema hakkame lööb sassi ka kogu ülejäänud to-do nimekirjade nimekirja. Ei saa rasedusest viimast võtta, voodi kõrvale hälli üles seada, tillukesi lillelisi voodilinu triikida, lillelisele linakesele magamiskotikest valmis ootama seada, bodisid suuruste kaupa sahtlitesse organiseerida.. jms. Seda viimasel raseduskuul, mil naistel tekib teadupärast hormoonide mängust tingitud vastupandamatu soov pesa punuda! Koristada, korrastada, pesta, sättida, lappida, lipsukesi sõlmida, imetleda! Mõnel õhtul suisa nutsin pea mehe süles, et miks mu elu peab ometi nii raske olema, et ma ei saa beebipesu triikida :)
Ka see kiiks on tänaseks ületatud - sõprade abiga. Ühel toredal pärastlõunal leidsin pakiautomaadist terve kastitäie uhiuusi ja kauneid beebiriideid - need ostis ja saatis Eestisse üks minu parimaid sõpru Austraaliast. Jah, sõber, mitte sõbranna või sõber oma pruudi abiga vms!
Täpselt sel hetkel läksin heldimusest lõhki, ja mu raseda-ajusse jõudis viimaks kohale kui suur pseudoprobleem see appi-ma-ei-saa-ju-lapse-asju-sättida tegelikult on. Kuidas mul ei ole üldse õigust sekunditki kurvastada, sest ükskõik kus me oleme ja kuidas meie asjad riiulitele volditud on - mind ja meie tütart ümbritsevad kõige hoolivamad ja lahedamad inimesed üldse.
Mehed, kes saadavad roosasid kingipakke, ja mehed, kes veedavad oma tööpäevaõhtuid meie tulevast põrandat leegiheitjaga sajakahekümnest nõukaaegsest värvikihist puhtaks nühkides, ja naised, kes hoolitsevad selle eest, et võin kõik raseduse alguses komisjonipoodidest hulgiostetud beebiriided juba praegu ära anda, sest meie tütar saab kogu aeg kingiks nii ilusaid riideid, et need esmased variandid ei mahugi enam kappi, ja pered, kelle juurde korraks lobisema minnes saab koju kaasa terve hälli ja kõik muu tarviliku, ja nii edasi.. See ongi kõik, mida üks laps siia ilma tulles vajab. Keskkonda, mis koosneb siiralt headest ja abivalmitest inimestest kes teda armastavad. Usku inimkonda.
Noh, ja nagu postituse juures olevalt pildilt näha, siis avastasin oma rahutu hinge maandamiseks veel ühe hüva nõksu: tegelikult võtab beebi esimeste vajalike asjade valmis sättimine vaid paar tundi, nii et miks mitte teha seda oma lõbuks juba endises korteris? Kui siis ei saa õigeks ajaks kolitud, on siin igaks juhuks kõik lapse jaoks valmis. Kui aga saame kolida, siis mahuvad nii beebihäll- kui ka mähkimiskummut autosse ka täiskomplektis. Igal juhul olen saanud oma lõpuraseda pesapunumis- ja sättimisvajaduse rahuldatud.
Millal ning kuidas teie kodu ja asjad beebi sünniks valmis sättisite?
eveliiy