Aasta 2002 september. Ühel ilusal päeval sai võrratu ootusaeg otsa, kohtusid me silmad, käed ja südamed ning algas veelgi põnevam aeg - kooskasvamise aeg sinuga, meie armas Nöpsik! Pole sind juba ammu selle nimega kutsunud...
Aasta 2005 september. Sa oled maailma parim-kallim-armsam väikelaps. Sinu avastamistahe ja mängurõõm on nakkavad. Teeme kõike koos. Käime isegi lasteaeda lähemalt vaatamas. Kas ehk tekib sul tahtmine teiste samasuguste särasilmsete, uudishimulike ja mänguhimuliste lastega koos aega veeta? Mitte väga. Hommikul iseteadlik riiete- ja kaisuloomavalik, lõunani rühmas õpetajate turvatüdrukuks olemine ning lõunaund kindlasti oma koju magama. Aga MA OLEN UHKE SU ÜLE!
Aasta 2009 mai. Oled saanud julgemaks, veelgi iseteadlikumaks, targemaks. Oled leidnud endale rühmast südamesõbranna, kelle sünnipäevgi on vaid üks päev peale sind ning tänu kellele oled sa nii mõnegi lõunaune rühmas veetnud. Oled õpetajate sõnul "ideaalne laps" - taibukas, viisakas, abivalmis, arukas, sihikindel, sõbralik, hea kuulaja, hea vestleja, detailselt täpse mäluga, suurepärane käelistes tegevustes... Viimane pidu lasteaias, lõpupidu. Emmel põsed märjad, issil rind uhkusest puhevil. "Ära väga suure suuga naerata, kui pilti tehakse", sest koolilapse hambad on kenasti asendumas piimahammastega, aga MA OLEN UHKE SU ÜLE!
Aasta 2009 september. Iseteadlik sina otsustas, et seitse aastat kantud kaunid pepuni kiharad tuleks nüüd koos suvega maha jätta. "Ma lähen kooli, olen suur." Sinu juuksed, sinu soov. Emmel muidugi kurbkahju, sest olen neid alati imetlenud, aga õnneks juuksed kasvavad. Sai uus välimus, sai uus koolilapse varustus, sai uus kooskäimiskoht sõpradega. Ainult üks esimene valus lahkuminek ja leppimine elus - südamesõbranna lasteaiast läks teise kooli. Aga alles jäid mälestused mängitud mängudest ning sünnipäevad, koolivaheajad ja külaskäigud ning MA OLEN UHKE SU ÜLE!
Aasta 2015 mai. Kuus aastat "kaunis igavat" klassitunnistust - puhta viieline. Kuus aastat katsetamisi, proovimisi, kogemusi... Laulukarusselli piirkondlikus voorus osalemine. Mudilaskooriga Tallinnas laulu- ja tantsupeol. Meie Stuudio Tantsukoolis tõsised trennid ja iga-aastane Koolitants - imeline treener, tema loodud tantsud ja ägedad kostüümid. Üks kõigi ja kõik ühe eest! Esinemisjulgust andvad rollid kooli näiteringis, osalemine kooliteatrite festivalil. "Mina tahan" klassikalise kitarri õpingud muusikakoolis. Kodutütreks astumine, füüsiliselt ja vaimselt harivad laagrid maakonnas. Teine, aga seekord mitte nii valus lahkuminek sõpradest, sugulastest seoses teise maakonda kolimisega, aga MA OLEN UHKE SU ÜLE!
Aasta 2015 september. Uus elukoht, uus inimene sinu ja minu elus, uus kool, uued suhted õpetajatega ja klassikaaslastega, uued sõbrannad, nii palju uut, mida omaks võtta ja harjuda. Kuulen õpetajatelt kiidusõnu ja sõbrannadelt rõõmusõnu, et sa oled just selline nagu oled! Sinu arukas mõistus, sinu tasakaalukus, sinu julgus jääda kindlaks oma arvamusele, sinu julgus erineda massist, sinu elus hakkama saamise oskus süvenevad ja minu kindlustunne ka. Ma usun sinusse ja MA OLEN UHKE SU ÜLE!
Aasta 2018 mai. Kohe-kohe saab sinu elus läbi üks peatükk - värvikirev, sündmusterohke, väljakutseid pakkuv, sinu eelistusi ja iseloomuomadusi selekteeriv, sinu tugevusi ja nõrkusi äramärkiv, sind meeldivaks nooreks inimeseks kujundanud peatükk. Kohe-kohe algavad lõpueksamid ja sul on taskus põhikoolitunnistus. Sul on algamas täiesti uus ja veel suuremaid muutusi toov ajajärk sinu imelises elus. Sa oled teinud valiku oma tugevustele toetudes ning soovid oma õpinguid jätkata pealinnas, kus saad süvendatult õppida seda, mida sa südamest soovid ja juba praegu väga heal tasemel oskad. (Kui sind valiti kooli ees tõlkima väliskülalistele direktori kõnet, siis peab ju tase hea olema).
Sinu valik õpetab nüüd mind usaldama, uskuma, igal hetkel toeks olema ja lubama sul tiibu sirutada, et tõusta lendu, võib-olla ekselda siin-seal, aga alati õnnelikult koduukse ees maanduda - see on suurepärane iseseisvumise kool meile mõlemale. Ma juba loen teiste kogemusi pealinnaelu kohta, ma juba pisardan, kuna tean, et vahemaa tõttu ei saa ma alati sinu jaoks olemas olla, aga MA OLEN UHKE SU ÜLE! Olen uhke, et sa kuulad oma südamehäält ja valisid edasiõppimise võimaluse selle põhjal, mis teeb sind õnnelikuks, mitte lihtsalt ei õpi gümnaasiumis õppimise pärast. Iga vanema suurim soov on ju, et tema lastel läheks elus paremini, kui meil endil ning nad oleksid alati õnnelikud.
Tänan sind, armas Nöpsik nende aastate eest! Soovin, et Sinu jaoks säraks taevas alati õnnetäheke ja valgustaks sinu teed!
