Hetkel, mil ma ootan oma teist last, ei näe ma kindlasti emadust, perekonda, lapsi ja rasedust enam samamoodi, nagu näiteks ajal, mil ma alles tundsin soovi saada lapsi. See soov käis minuga tegelikult kaasas juba ammu, kui mul oli vähem kortse ja nautisin veel ise pikendatud lapsepõlve.
Ühel hetkel langesid mu pöörases elus asjad nõnda kokku, et viisid mind kokku minu peikaga, kellega me mõlemad suhteliselt kiiresti tundsime, et oleme üksteise jaoks õiged inimesed, kellega koos tulevikus ühist kodu ja ühiseid lapsi tahame.
Kui me juba ühest kapist olime päris mitu leiba ära söönud, siis otsustasime need triibud ka kinni püüda. Ja nii see ühine unistuste teekond siis algas.
Esimest korda rase olles tundsin ma igas enda emotsioonis või arvamuses kahetisi tundeid. Ma olin kursis, et ma saan lapse, aga samas ma ei teadnud, mis see lapse saamine päriselt on. On beebi ja olen mina ja on mu peika. Kõik tundus selline hobuseunenägu, mida ma ei suutnud päris reaalselt mõista. Mis tunne see ikkagi siis on, kui ühel hetkel see väike abitu beebi kambas on ja kuidas me ikka päriselt uues olukorras käitume, seda ei olnud võimalik kuidagi ette teada. Olid vaid mingid kujutelmad ja illusioonid. Ootuse tunne ise oli põnev ja ärev, koguaeg oli tahtmine kuidagi valmistuda. Ma ei keskendunud niivõrd vaimselt valmistumisele, vaid mul oli vaja käega katsutavaid asju. Ma pidin reaalselt nägema neid ettevalmistusi beebi jaoks, et tunda, kui valmis me tema tulekuks oleme. Ehk siis riided, vann, voodi ja muu kraam olid mitu kuud enne beebi sündi ootamas. Haiglakoti panin ka vist kaks kuud varem kokku.
Üks kogmus on seljataga ja nüüd tunnen vastupidi, et tahan valmis olla eelkõige oma peas. Mähkmeid ja riideid jõuab iga hetk ostma minna. Nende olemasolu ei anna mulle kindlust, et suudan sünnitusel paremini hingata või ma saan kahe väikese lapsega hakkama. Seda ilmselt seetõttu, et olen ühe kogemuse võrra rikkam ja mõistan, et uue olukorraga harjumiseks läheb eelkõige vaimset valmisolekut vaja.
Esmasünnitajana tundsin ärevust, et mida sünnitus endast kujutab. Kas ma saan sellega ikka hakkama ja kui valus see ikkagist on. Nüüd ma tean täpselt, milline on lapse ilmale toomise vaev ja valu. Valu oli näiteks meeletu ja kurnatuse tase oli seletamatult suur. Aga sünnitamine on tehtav. Vähemasti nii palju targemaks sain selle kogemusega. Risti ma ette ei löönud ja suvel tuleb etendus number kaks. Lihtsalt proovin paremat koostööd teha kõrgemate ja madalamate jõududega. Tunnen enda peas üha enam valmisolekut ning oskan seekord ette aimata, mis mind ees ootab ja just sellepärast proovin asja kallale minna väga avatud meelega. Rohkem pöörata tähelepanu oma kehale ja sünnitustegevusele. Kõik algab peast ja beebi on vaja nii või naa kätte saada. Kõlagu see kui tahes veidralt, aga ma ootan seda sünnitusega kaasnevat valu ja pingutust. Tegelikult on ju tegemist ühe elu ilusaima sündmusega.
Värske emana teadsin ma üht: ma tahan olla oma lapsele maailma parim ema. Teda kasvatada suures hooles ja armastuses. Mida ma pean tegema, et tunneksin end ise hea emana. Kuude möödudes hakkasin aimu saama, et hea emana ma ei saa ainult ninnunännutada. Laps kasvab ja mina emana pean koos temaga arenema. Ühel arukal emal on omad põhimõtted, mille järgi toimetada. Need aga tekkisid aja käigus ise, ma ei käinud neid ämbriga metsast otsimas. Muidugi ei ole alati need põhimõtted, mis mul ühel hetkel on olnud, jäänud samale kohale püsima. Taipasin üsna kiiresti, et emana ei saa enda jaoks lapsekasvatuse aastaplaani välja printida ja iga punkti taha linnukest kirja panna. Kõik lihtsalt muutub ajas ja elu tuleb vahele. Tagantjärgi saan öelda, et ettekujutus emarollist oli mul küll tegelikult olematu, sest nii suuri tundeid ja emotsioone ei osanud ma oodata. Seda tunnet, mida oma laps mulle tekitab, ei osanud ma kuidagi viisi ette näha, tunda ega mõista. Samamoodi nagu ma ei tea, mis mind ootab ees olles kahe lapse ema. Ma usun, et kahe lapse ema olla on midagi veel suuremat ja paremat. Igatahes saab see olema põnev, õpetlik ja tore. Ja ilmselt tulevad sealt ka paar halli karva mu pähe. Aga ainult paar, eks.
Minu jaoks ei ole lapse saamine ainult lapsevanemaks saamine. Laps tegi meist, kahest noorest inimesest, päris perekonna. Olen mina ja on tema ja meil on ühine põnn, kelle nimel koos tegutseda ja vaeva näha, keda koos armastada ja kellega koos ka ise kasvada. Ja kohe on meid veel rohkem. Veel rohkem tegelasi, kes meie perekonnast perekonna teevad. Me ei tule kumbki elukaaslasega täiuslikust perekonnast ja ei ole võtnud eeskujuks enda mälestusi lapsepõlvest. Sellist ühtekuuluvustunnet ei ole mina varem tundnud, kus me üksteist täiustame ja üks ilma teiseta ei ole lihtsalt enam nagu miski. Olin alati unistanud sellisest perekonnast, aga kunagi ei teadnud, kas selline asi ka reaalsuseks saada võib. Võib küll.
Kui ikka suures plaanis on tuba täis naeru, armastust, hoolivust, austust ja üksteise tunnustamist, siis ei vääri märkimist need väiksed asjad, mille üle me aegajalt toriseme, tülitseme või kurvastame. Ma ei oska midagi rohkem soovida, kui seda, et minu lapsed kasvaksid koos oma vanematega kodus, kus nad on alati hoitud ja kaitstud. Et lapsepõlve mälestused on koosveedetud ajast, mis on täis naerukilkeid ja rõõmu. Täielik idüll. Ja oma poisse vaadates ma tunnengi hetkel seda rahulolu, seda mida olen soovinud. Rahulolu oma perekonna pärast. Tore, et mõned unistused ja ideaalid saavad ka teoks.
Kristi
Kuidas on Sinu ettekujutus laste kasvatamisest ajas muutunud? Kas Sina valmistusid oma teise või kolmanda-neljanda lapse sünniks teistmoodi, kui esimese lapse sünniks?
