Ei saa midagi sinna parata, et novembri saabudes lülitun ma juba jõululainele. Hea meelega otsiks juba kõik vidinad ja pudinad välja ning riputaks neid ohtralt kõikijale. Lumi võiks juba maha tulla. Piparkookidest on mul viimastel nädalatel kõht täis ja mu kahese lemmiktegevus on mandariinide koorimine. Ise. Ise koorida. No ja tegelikult on viimase kolme aastaga jõulud kuidagi jälle rohkem ja võimsamalt minu jaoks päevakorda tulnud. Just seoses sellega, et mul on lapsed. Tahan anda endast kõik, et nende jaoks oleks jõuluaeg maagiline ja täis ootusärevust.
Minuga käib siiani kaasas see soe ja päris jõulutunne. Maal vanavanemate juures, laual vanaema tehtud jõulupraad, akendest paistab lõputu pimedus, vanaisa on tassinud tuppa maast laeni ulatuva jõulupuu, mida ehivad päris küünlad ja muuhulgas ka õunad, mida teadmata isik (loe: mina) ampsanud oli. Minul seljas punane sametkleit. Tunnen siiani ninas seda kuuselõhna ja kuulen kõrvus ahjus praksuvaid puid. Idüll.
Niisiis minu iga-aastane jõulusoov ja missioon on luua oma lastele samasugune imeline jõulutunne, mis käiks nendega kogu elu kaasas. Nii olen ma juba pikemat aega suuremale rääkinud, et õues käivad ühed hääääästi pisikesed tegelased, vaikselt ja salaja, meid aknast piilumas. Need päris Päkapikud! See põnevil ja helkiv pilk, mis neid päkapikke üritab silmata ja õhtused telefonikõned: „sau, päkapikk!“ - hindamatud hetked. Kolmandad jõulud lapsevanemana aga esimesed, millel on minu jaoks juba suurem tähendus. Laps on saanud vanemaks ja temaga saab juba ju asju ajada. Siit hakkavad kujunema meie pere traditsioonid ja mälestused.
Sel aastal on meil jõulupidusid juba rohkem, sest väikesel bossil on käsil esimene aasta lasteaias, kus tuleb eraldi pidu. Kujutan juba ette neid pisikesi päkapikke ja pisardavaid emasid. See esimene aasta lasteaias ja jõulud on minu jaoks muidugi endaga kaasa toonud esimesed “draamad“. Päkapikud, kes teadaolevalt toovad headele lastele sussi sisse asju, hakkavad ka rühmas käima. Paraku ei ühti minu arvamus paljude arvamusega, et sussi sisse passivad põhiliselt kommid. Julgesin oma avaldada oma arvamust, et sussi sisse võiks midagi muud panna, sest näiteks meie pole oma põnnile kordagi veel kommi ega šokolaadi andnud. Suureks üllatuseks oleme vist ainukesed kaheaastase lapse vanemad, kes nii teevad. Vähemasti oma rühmas. Minu roosa mull purunes, kui kõik teatasid, et nende jaoks on kommid okei. Mis ongi ka tegelikult okei, sest iga vanem kasvatab ja toidab oma last just nii nagu soovib. Oleks lihtsalt pidanud vist teisiti lähenema. Mitte rõhuma kommide mitte andmisele vaid millegi põnevama tegemisele. Kes teab, võib-olla oleks siis keegi mu mõtetega kaasagi tulnud. Nüüd olen lihtsalt kiusav ja erisoovidega lapsevanem, haha.
Kodus hakkab meil käima päkapikk, kes ilmselt jätab endast mõnikord mingi jälje näiteks kirja näol. Räägib midagi põnevat, mis on meil rohkem päevakorras. Proovin seda päkapikumajandust muuta rohkemaks kui lihtsalt maiuseks sussi sees. Ja ma ei pea siinkohal silmas seda, et boss saab iga päev justkui jõulukingi. Aga vahel ehk midagi meisterdamiseks, et saaks koos aega veeta. Vahel midagi head süüa. Vahel väike loomakujuke - ta on nende megasuur fänn. Kõige suurem väärtus on minu jaoks selle kõigega kaasnev põnevus ja ärevus, mida lapsele luua üritan.
Peale päkapikkude üritasin juba vaikselt jõulukaunistustega väikemeest meelitada, aga tema neist vist nii palju ei pea, kui emme. Vähemalt nii suurt vaimustust ma tema silmis ei näinud, kui minul endal Hortesesse astudes tekkis. Hirmsasti tahaks kuuse tuua ja koos ehtida, aga meil ei ole mitte ühtegi mõistlikku kohta, kus kuusk püsti panna. Ja kuna me päris jõuluõhtuid kodus ei veeda, et kingitusi kuuse alla poetada, siis üritangi end sellega lohutada. Aga no see päris kuusk ja kuuselõhn on ju jõulutunde üks osa.
Lõhnadest rääkides, siis kaks ja natukene peale on õnneks juba selline tegutseja mees, kes tahab emme-issiga koos päris asju teha. Usun, et ka piparkooke küpsetada. Ja mõned tuubid seda imal-magusat glasuuri peale pritsida. Vähemalt ma loodan, et tuleb selline mõnus idülliline kaos, kus jahuste põskedega ninad piparkoogilõhna täis on. Eks näis, kas ootus ja reaalsus klapivad.
Mina igatahes olen sealmaal, et esimesed kingitused ootavad paberisse keeramist, jõuluehted tahavad vaikselt oma kohtadele ilutsema minna ja neelud käivad alkoholivaba glögi järele. Ja ma ei jõua ära oodata oma põnni emotsioone jõulukuu jooksul.
Kuidas on teie peres jõuluaeg kujunenud? Kas lastel käivad päkapikud? Mida toredat võtate jõuluajal ette?
Kristi
