Elu kahesega ei ole m i t t e k u n a g i igav, välja arvatud muidugi siis, kui teda kodus pole. Ja väljend kohutav kahene pole teps mitte niisama välja mõeldud. Mõnel päeval suudab see kahene ikka paras masuurikas olla küll.
Minu kaheaastase poisi sisse mahub nii palju iseloomu ära, et ta peaks vähemalt kaks-kolm korda suurem olema. Aga näed, kõik on selle väikese inimese sisse tee ja koha leidnud. Nii tema üüratu hellus oma väikeõe ja kutsu vastu, kui ka kuhjades mehist kangust. Iga päevaga tilgub juurde püsivust, loovust ja rohket teadlikku käitumist. Ma ei tea kus, aga kuskil seda manipuleerimist õpetatakse, sest katsed mind ja issit ümber sõrme keerata on meie igapäeva üks osa. Ja sealjuures tundub, et boss on sama sihikindel kui tema isa ja ema kokku.
Mõnel päeval on mu juhe nii koos temaga vaidlemisest ja kaklemisest. Sellest kuidas üks või teine asi olema peab vōi kuidas peaks käituma. Praegu on täies hoos piiridega katsetamine. Annaks jumal mulle iga päev natuke kannatust juurde, et see aeg tervete närvidega üle elada. Ma ei ole vist elus veel kellegagi nii palju pidanud vaidlema, kui oma kaheaastase pojaga viimase poole aasta jooksul. Ühest küljest on see vahel nii lõbus ja naljakas, teisest küljest jube väsitav ja tekib peaga vastu seina jooksmise tunne.
Meie perre, eelkõige puudutab see seda väikest kahest, saabus eitamise periood. Pole absoluutselt asja, millele ta ei vaidleks oma ei-dega vastu. Mõnel hetkel on see eitamine nii jabur. Näiteks lõin oma varba nii valusasti ära, et võttis ähkima ja puhkima ja vehkima. Laps vaatas mind nagu täielikku napakat, silmades vaid küsimärgid. Teatasin talle, et emme lõi end ära ja sai väga haiget. Tema teadis seepeale kindlalt väita, et ei haiget ma küll ei saanud. „Emme ei saanud haiget.“ korrutas ta vähemasti kümmekond korda. Niisiis vaidlesime omajagu aega ja siis taipasin, et lihtsam on alla anda. Targem pidi ju järele andma, haha. No neid vaidlusi teemadel, et “hakka sööma-ei hakka-ära siis söö-söön küll“ on päevas kümneid.
Ja see kuidas ta võitleb oma tahtmise saamise pärast.. oh jumal. Ühest küljest tekitab see minus parajat hasarti, teisalt läheb süda ikka tihti härdaks ja tahaks minna temaga mänguasjapoodi loomakujukest ostma. Aga mida ma rohkem tahan, on see, et ta õpiks asju hindama ja mõistma, et kõike ei pea saama. Soovin, et ta ei kasvaks nii, et iga naeratuse ja iga pisaraga võidab ta lahingu ja saab preemiaks soovitud asja. Siin on raske vahel oma tõekspidamistele truuks jääda, aga ma tean, et pikemas perspektiivis tasub see ära.
Kogu selle asjaliku vaidlemise ja kindlameelsuse kõrval on äge on vaadata, kuidas ta on õppinud teadlikult oma mänguasjadega mängima. Liigutused ja jutt on läbimõeldud. Hästi palju peegelduvad meie päevakajalised asjad tema mängudes. Mulle on hästi meelt mööda, et tal tekib aina rohkem püsivust midagi tehes. Joonistades saab mingi pilt valmis või klotsidest valmivad aina suuremad ehitised. Sõnavara täieneb iga päevaga ja nii vahva on juba vestelda ja naljajutte rääkida. Pulli saab selle tegelasega ikka täie raha eest.
Kui sul on kodus kaheaastane, siis sul on käed-jalad tööd täis, suunurgad enamus päevast ülespoole ja alati on keegi, kes näeb asju hoopis teisest vaatenurgast kui sina ise. Ja kui see keegi tuleb su juurde "teeme kalli, emme on armas" jutuga, siis süda tahab armastusest lõhki minna. Elu kahesega on parem kui kunagi varem.
Kristi
Milline on Sinu kaheaastane? :)
