Kui läägelt see ka ei kõla, siis iga inimene on oma õnne sepp. See, kui palju mina või sina või nemad teevad midagi, mis meid endid rahuldab ja õnnelikuks teeb, ongi igaühe enda valikute küsimus. Ilmselt on igaüks tutvust teinud sellise tundega, et oh kuidas tahaks rutiinist välja saada ja kasvõi lihtsalt nautida iseenda imelist seltskonda. Elada natukene temale, kes peeglist vastu vaatab, mitte ainult kodule, lastele ja mehele, ülemusele ja lehma lellepojale. Mina olen küll selle mõttega päris mitu korda kohtunud.
Pean tõdema, et pärast lapse saamist on oma aja võtmine rohkem esile kerkima hakanud. Noh, kas just võtmine, küll aga vajadus selle järele. Ilmselt sain varem lihtsalt seda oma aega kasutada millal iganes või lihtsalt koguaeg oligi oma aeg, millesse suhtusin liigagi iseenesest mõistetavalt. See on see, et asju tuleks osata hinnata siis, kui need sul on, mitte tagantjärgi taga nutta, haha.
Koduse emana on aga nüüd nii, et esiteks ei saa pooleteise aastasele lapsele keset päeva öelda, et kuule ma paar tundi tegelen siin oma asjadega ja sa katsu omale tegevust leida. See poleks kuskilt otsast kaalutav variant. Ehk siis enda aega tuleb planeerida. Teiseks pean nentima, et midagi ainult enda heaks tegemine tekitab minus vahel rohkem, vahel vähem, süütunnet. Kuidas ma jätan lapse kõrvale ja olen nii egoistlik, et tahan lihtsalt omaette olla ning ulatan kogu selle koduse kompoti nii tunniks-kaheks-viieks mehe sülle? Kuuldes kedagi teist samasugust juttu rääkimas on mu esimene mõte küll, et jabur värk. Mine ja ole!
Vajadus lapsest puhkamiseks ei tee kellestki halba ema. Aga ma olen täiesti kindel, et paljud emad on end selle soovi pärast kehvasti tundnud. Justkui nad ei armastaks oma lapsi piisavalt ja peaksid üldse liiva alla peitu minema emaks olemise asemel. Tegelikult on just vastupidi. Lapsel on vaja rõõmsat ema, siis on ta ise ka rõõmus. Kui ikka on tunne, et vaja jooksutossud jalga panna ja väike tiir teha, siis tuleb ainult minna ja tiirutada.
Ma tegin seda viga värske vanemana päris palju, et ei läinud kui tundsin vajadust. Ma tundsin end halvasti, et tahtsin üksi poodi minna või unistasin vahel sõbrannadega veinile minekust. Võitlesin endaga hullult: minna või mitte minna? Pool minust seisis selle eest, et olen ära teeninud väikese puhkuse ja teine pool materdas ainuüksi mõtte eest lapsest eemale minna. Siis oligi jälle kaks varianti. Kas ma istusin stressiga kodus või olin süümekatega kodust ära. Tegelikult ei ole ju kumbki variant võit.
Õnneks väikesed edusammud siiski saabusid ja pärast poolt aastat süümekate tundmist sain südamerahus terve õhtu sõbrannadega veeta ja oma vajalikud restardid tehtud. Kulus veel aasta ja läksin esimest korda üksinda mitmeks ööks kodust ära. Seda ajendas mind tegema eelkõige teadmine, et kohe on mul uus vastsündinu, kelle kõrvalt ma ei saa mitu päeva eemal olla. Ma olen täiega imetamismeelt ema ja arvan, et lapsele on nahk naha kontakt ja lähedus ülimalt olulised. Ehk võta või jäta - viimane võimalus korra puhata. Päriselt olla ja magada nõnda, kuidas hing ihkab.
Ma muidugi kartsin ette, et juba koduust kinni lükates tekib mul pöörane igatsus lapse järgi ja olen juba enne laevale astumist kodus tagasi. Tegelikult oli nii, et ma ei teadnud mida oma ajaga peale hakata, suunurgad kõrvuni nagu viimasel tolal. Kuidagi kohmetu oli olla. Ikka igatsesin oma väikest kutti aga ma teadsin, et tal on kõik korras. Kas ma olen nüüd halb ema, et lasin poistel terve nädalavahetuse omapead puuotsas ronida, kaisutada ja võikusid süüa? Arvestades asjaolu, et minu lapsel ja kõhubeebil on seda tüüpi isa, kes lööb lapsekasvatamises täie rauaga kaasa ja kellest hoolivamat ja paremat inimhinge mina ei ole kohanud. Oh ei, ma ei tunne end üldse halva emana. Jube mõnus oli ära olla ja veel mõnusam koju tulla. Sain kinnitust sellele, et seda peaks endale tihedamini lubama ja vähem põdema.
Igal inimesel on vaja oma tegemisi toimetada. Vahel on tahtmine lihtsalt üksi kohvikus kooki süüa või sõbrannadega lobiseda. Tunni-kaks trennis käia või lihtsalt paariks päevaks kakastest mähkmetest ja sääre küljes rippuvast lapsest eemale saada. See on täiesti normaalne, et kõikide rollide seast on kõige tähtsam ikkagi see, kes sa ise inimesena oled. Ja on okei tunda vajadust omaette olemiseks. Laadida oma akusid ükskõik millisel sobival moel ja tunda end hästi. Kasvõi pool tundi päevas. Saades oma puuduvad positiivsed terakesed kokku kogutud ning tundes end jälle iseendana on kindel, et nii emana, naisena kui sõbrana ollakse ka palju rõõmsam ja tervem inimhing.
Ma tean nüüd, et edaspidi võtan julgemalt aja maha. Läbi nende kahetiste tunnete ja kogemuse, mis on ajaga tekkinud, oskan rohkem iseennast hinnata ja seada end paremini esiplaanile. Ma tean, et ma ei tohi seda inimest ära kaotada ja mida vähem on stressi, seda parem kõigile, kes on minu ümber. Eriti meeldib mulle mõte sellest, et õnnelik emme võrdub õnneliku lapsega. Inimene ise on kõige muu alustala ja kui lasta tal laguneda, ennast ära unustada ja kõrvale heita, siis ei püsi ka ülejäänu hästi koos.
Kristi
Kas Sina võtad aeg-ajalt aega vaid iseenda jaoks? Kas see tuleb Sinu jaoks loomulikult või oled samuti seda tehes mõnikord end süüdi tundnud?
