Ma olen olnud kaks korda rase. Esimene jääb kahe aasta tagusesse aega, kui ootasin poega ja teine, kui ootan tütart, on hetkel käsil. Seega mul on varnast võtta kaks, ent täiesti erinevat, kogemust. Neile toetudes saan öelda, et poja ja tütre kandmisel on esinenud erinevusi - olgu see juhus või mitte. Siinkohal pean silmas neid erinevusi, mis puudutavad muutusi kehas. Paratamatult raseda naise keha muutub, meeldib see meile või mitte.
Esimest korda rase olles kartsin jubedalt, et võtan meeletult kaalus juurde ja ei saa nendest kilodest kunagi enam lahti. See mure painas mind kuklas seetõttu, et olen alati olnud natukene raskem kui peaks, võidelnud toitumishäirega ja sellega on kaasnenud depressioon ja alaväärsuskompleks. See on olnud pikk ja omaette protsess. Ilmselgelt oli hirm kehakaalu tõusu ees seetõttu põhjendatud.
Mulle meeldib süüa ja hästi. Möödus kuu, möödus kaks. Kõht kasvas, eks kogu ülejäänud keha ka. Aga mitte nii suures mahus, kui ma suures hirmus arvasin. Igapäevased kaneelisaiad ja jäätis endast erilist märki maha ei jätnud. Sõin üle päeva kahe eest. Kokku võtsin juurde kuskil 14 kilogrammi. Natuke rohkem, kui oleksin tahtnud aga oluliselt vähem kui kartsin. Vaimselt ei olnud selles minu jaoks midagi hullu, ma ei olnud stressis ega pidanud endale midagi keelama. Aasta pärast sünnitust olin oma elu parimas vormis. Pikad jalutuskäigud ja imetamine olid minult maha visanud lausa 20 kilogrammi. Võit missugune.
Siis püüdsime uued triibud kinni. Ma ei osanud üldse oma kaalutõusu pärast muretsema hakata, sest eelmine kord olin ma saiakesi pugiv diivanikaunistus ja nüüd kandsin oma pisikese emme riidekapist näpatud riideid. Aga elu tegi jälle minuga läbirääkimata omad käigud. Ma olen pooleteise aastase lapsega kodune. Tõesti, ma ei saa lubada endale üheksast viieni seebikaid ja sõõrikuid. Ma käin lapsel järgi, tõstan, tassin, mängin. Koristan igal jumala päev meie kodu, et see vähegi elamiskõlbulik püsiks. Söön nagu normaalne inimene. Ja ainult ühe eest. Vett joon nii, et seda ei jõua mulle ette kallata. Õgimishood ja muu ebanormaalne käitumine seoses söögiga on jäänud minevikku. Ja siis, see kaal.. näitab mulle mingeid utoopilisi numbreid. Mingi nähtamatu aga raske kurat peab mul õlal istuma, kui hommikul kaalule astun! Mul on kuu aega veel rasedust antud ja kukil, või olgem ausad, jalgades ja tagumikus, on juba 18 kilogrammi. Ma olen sellest nii häiritud, aga õnneks olen suutnud oma mõistuse siiski piisavalt kainena hoida ja pole liigselt põdema hakanud. Stress ei tee head. Kui nii, siis nii. Veresuhkur on normaalne ja kilpnääre terve. Pärmitaigna moodi paisuma pole ma ka hakanud. See peabki olema kõige tähtsam, et kõik on korras, eks? Loodan taas imetamise võlujõule ja jalutusrallidele, et järgmine suvi oma lemmikpüksid jälle jalga saaksin.
Kaal on paljude naiste õrn teema. Minu jaoks on valus teema veel näonahk. Mõned head aastad tagasi ründas mind akne, mis jättis endast korralikud armid maha. Esimese raseduse ajal läks mu näonahk üle ootuste heaks. No mis saaks parem olla, kui ilma raha ja vaevata saab jälle peeglisse vaadata, ilma et sealt õudusfilmi tegelane vastu vaataks. Õnne ja rahulolu jätkus täpselt uue raseduseni. Tere tulemast näkku umbes miljon punni ja punetus! Või siiski - minge palun ära.
Keha on samas olukorras - kasvatab beebit, aga ükskord hellitab ja teine kord karistab mu nägu. Õnneks hakkas kolmanda trimestri saabudes näol olukord lahenema ja tahaks loota, et akne enam minu juurde teed ei leia. Mitte. Kunagi.
Loodus muidugi tühja kohta ei salli. Üks jama asendus teisega. Mõnusa kevadpäikesega saabus minu näkku järgmine halb üllatus, mida esmarasedana ma järjekordselt ei kohanud. Pigmendilaigud. Piisas poolest tunnist kreemitatud näoga aias päikese poole vaatamisest ja toas peeglisse vaadates tuli nutt peale. Kas need võivad ise ära minna või on mul nüüd need kogu eluks kaasa antud?
Ainukene asi, mis on mõlema rasedusega samasugune, on juuksekasv. Ilmselt hüppaks iga naine õnnest lakke, kui kiharad vohama hakkaksid, aga mitte mina. Sest mul on neid nii palju. Kahe inimese jagu paksust. Või kolme inimese jagu normaalseid juukseid. Kutti oodates ei jaksanud ma neid kanda ja lõikasin mõnusalt 40 cm maha. Juuksed on nii rasked, et kinni panduna kaasneb tihti pea- ja kaelavalu. Hea ja kerge oli lühikese soenguga, aga paratamatult kaunistavad pikad juuksed mind rohkem. Seekord on kõhus pesitsev plikatirts niigi kogu mu ilu ära võtnud, et raske on siinkohal ise vabatahtlikult veel midagi ära anda.
Ma tegelikult ei usu sellesse, et poissi oodates on kõht ühe kujuga ja tüdrukuga on kuju teine. Ja neid kõiksuguseid teisi müüte. Aga tundub, et tüdruk sünnib küll vähemalt topelt ilupagasiga, sest minult on kuhjaga ilu pihta pandud.
Kristi
Kas usud erinevatesse müütidesse, mis väidavad, et poisi või tüdruku ootamisega käivad kaasas kindlad sümptomid? Mille poolest on erinenud Sinu rasedused?
