Meil on elutoas üks kast, mis on asju täis. Hästi vajalikke asju, eriti minu kahese jaoks. Üha enam tunneb ka 9-kuuseks saanud beebi nende asjade vastu huvi. Juttu on siis mänguasjakastist.
Mäng pidavat lapse töö olema, ju siis mänguasjad on töövahendid. Ja mõistlik on töövahendeid valida hoolikalt, läbimõeldult ja selliseid, mida on päriselt ka vaja. Meie elukaaslasega oleme hoidnud sellist joont, et mida vähem seda parem. Ja ma arvan, et kuskil kolmveerand mänguasjadest on lapsed saanud kingituseks või on lihtsalt teiselt ringilt tulnud. Nendest omakorda enamus seisavad niisama. Ise oleme püüdnud osta neid asju, mille puhul oleme märganud, et need võiksid tekitada lapses sügavamat huvi, kui vaid see, mis tekib karbi koju toomisest. Viimasel juhul ei teata juba pool tundi hiljem, kus mänguasi ise on või ei märgatagi, et see jäi hoopiski esikusse riidenagi kõrvale ootama.
Siin tekib küsimus, et kas on mõistlik osta mingit ninni-nänni lapsele lihtsalt ostmise-andmise-saamise pärast, mis omakorda kulutab raha ja lõppude lõpuks varastab ka ruumi. Ma saan sellest osast aru, et tahaks koguaeg rõõmustada ja midagi neile osta ning selle tunde ajendil käiks ma iga päev mänguasjaletist läbi ja tooks neile midagi uut. Aga ma saan ka aru, et selline hetkeline emotsioon - nii minul andmisest, kui nendel saamisest, on mõttetu. Pluss kohe kindlasti ei taha ma lapses kasvatada arusaama, et ta peaks igal poeskäigul midagi saama. Või igalt külaliselt külakostiks. Loomulikult oleme vahel midagi ostnud, kui ta on soovi avaldanud. Siis kui me ise peame seda mõistlikuks.
Lõpuks on neid asju nii-nii palju sedasi kogunenud, et kaob ära kogu võimalik süstemaatilisus ja arusaam oma inventarist. Midagi ei leia üles, ühegi asjaga pole püsivust ja mis sinna kasti alla poole vajub, see sinna unustusse ka jääb. Asju on lihtsalt liiga palju.
Meie kutil käib periooditi mänguasjade valimine ja nendega toimetamine. Aga erinevad loomakujukesed kaasatakse pea igasse mängu. Klotsidest saab loomadele maja ehitada, voolimismassist loomadele süüa teha, guaššidega neile erinevaid maskeeringuid peale võõbata ning kasvõi vannis nendega nagu merelainetes möllata.
Kõrvalt vaadates on mulle mulje jäänud, et kui lapsel on need mänguasjad, millega ta tõesti ka mängida tahab, siis kõik muu vajalik tuleb sinna kõvale fantaasiaga. Ja see on minu meelest hästi äge, kuidas käes võib olla kaks-kolm loomafiguuri aga mäng on nagu suurel karnevalil.
Nii me siis aegajalt ostame talle uusi loomakesi juurde. Koaalast hülgeni, jõehobust lõvini. Meil on igasuguseid ja kõigil on oma koht kuti südames.
Peale loomakeste oleme nõus raha välja käima asjade eest, mis on arendavad, õpetlikud ja aitavad tema loovusele kaasa. Osad neist on ära tarbitavad ja osad asjad on pigem nagu pikaajaline investeering. Näiteks erinevad värvid, paberid, pliiatsid, voolimismassid. Või siis legod, raamatud või pusled. Pusled olid näiteks vahepeal väga suureks hitiks ja me kahene pani neid hommikust õhtuni kokku. Alustasime üheksatükilistest ja peagi avastasime, et meie kahene on suuteline panema i s e s e i s v a l t kokku näiteks 60-tükilisi puslesid. Eee, kas ma mainisin, et ta on kaheaastane? Nähes tema nutikust, tahtsime seda toetada. Ja pusled on aegumatud, ta võtab aeg-ajalt ikka karbi välja ja paneb pildi kokku.
Kui oma kahesega oleme jõudnud arusaamale millised mänguasjad talle meeldivad, siis beebiga on raskem konkreetset nägemust mänguasjade teemal leida. Või ehk hoopis lihtsam. Meil on mõned üksikud beebidele mõeldud mänguasjad, millega ta natukene toimetab. Ise oleme vist reaalselt kaks asja ostnud, ülejäänud on kingituseks tulnud. Aga kahjuks ei ole need beebis suurt huvi tekitanud. Beebi upitab end pigem telekapuldi järele ja kõrisev rõngas jääb soiku. Paned kõrvuti värvilise ja muusikat mängiva mänguasja ning ühe igava musta värvi supikulbi, siis võid päris kindel olla, et supi keetmiseks sul õhtul kulpi ei ole. Oma beebide pealt vaadates tunduvad igasugused alla aastastele mõeldud mänguasjad eriti ülehinnatud. Beebidega polegi vaja ju midagi väga ekstra osta, otsid kapist vana nuppudega telefoni hoopis.
Ma leian, et lapsele ei ole üldse palju asju vaja. Lihtsalt midagi, mis päriselt meeldib. Nad on nii nutikad, et suudavad ümbritsevast endale luua ehk ägedamagi mängukeskkonna, kui meie seda neile kuidagi ette tassida suudaksimegi.
Kristi
Milline on Sinu pere mänguasjapoliitika? Kas vähem on rohkem? Kui oluliseks pead lapse kujutlusvõime arendamist? Millised on Sinu laste lemmikmänguasjad?
