Kui esimest korda rasedaks jäädes ämmaemanda juurde jõudsin, ulatas ta mulle saatekirja hambaarsti juurde. "Ee... Miks seda veel vaja on?" küsisin ma. "Sest rasedus kipub naise hammastega üks-null tegema," vastas ta naerdes. "Parem on kõik võimalikud augukesed kohe ära parandada, et hiljem suuremaid jamasid vältida."
Läksin siis arstile, nagu saadetud, kuid ühtegi auku ega muud putitamist vajavat ei leitud. Mul on küll omajagu plomme suus, kuid need kõik on pärit lapsepõlvest - ajast, mil ma ei osanud veel ise korrektset suuhügieeni pidada, näiteks ei kasutanud ma hambaniiti... Sellest peale, kui täiskasvanuks sain ja oma hammaste eest hoolitsema hakkasin (hambapesu vähemalt kaks korda päevas, regulaarne hambaniidi kasutamine ja regulaarne arstlik kontroll vähemalt korra aastas), pole ühtegi auku juurde tekkinud.
Nüüdseks ma tean, milline on seos raseduse ja hammaste tervise vahel. Näiteks on Emmede Klubi sellest kirjutanud SIIN.
Esimese raseduse ajal või pärast seda ma hammaste tervises mingeid muudatusi ei täheldanud. Kui aastase kõrvalt uuesti lapseootele jäin, kirjutas ämmaemand jälle saatekirja. Jälle käisin kohusetundlikult arstil ära, jälle maksin vaid visiiditasu, sest ühtegi hambaauku ei leitud. Edasi läks aga nii halvasti, et ainuüksi sõna hambad tekitab minus hetkel tülgastust ja paneb hirmust võdisema.
Ühel päeval rasedana kodus diivanil pähkleid närides tundsin järsku raksatust - ühel plommitud hambal tuli välimine sein küljest ära. Arst arvas, et sellest pole midagi hullu. Kolm nädalat pärast sünnitust läks üks alumistest, veel igeme sees olevatest tarkushammastest paiste. Paar päeva pärast seda hakkas see raseduse ajal tüki kaotanud hammas hirmutavalt tuikama, kuigi tegemist pidi olema suretatud hambaga! Sain õnneks kiirelt arstile, kus selgus, et mõlemad tarkusehambad on hakanud paistetama ja välja punnima, kuigi neile selleks ruumi ei ole, ja üks neist oli juba põletikus. Kõik arstid, kes mind toona ravisid (kokku neli), nentisid, et tegemist on sündmuste ahelaga, mille rasedus või sünnitus võivad vallandada.
Paraku tuli mõlemad tarkushambad kordamööda operatsiooni käigus eemaldada. Ja võrreldes selle operatsiooniga oli vaid mõned nädalad varem läbi tehtud sünnitus... Noh, ma ei hakka väga kelkima, mu teine sünnitus oligi kergemapoolne. Tarkusehamba eemaldamine nägi aga välja nii, et kohaliku tuimestuse all lõigati ige ja põsk kääridega lahti, kraabiti põletikuline mäda välja, puuriti hammas igemes väiksemateks tükkideks, tõsteti need tükid haavast välja ja õmmeldi põsk mitte just ilupistetega kokku. Mõnus, eks?
Kuna ma meeletult kardan igasuguseid nõelasid, verd, torkimist ja muud sellist, siis püsisin protseduuri vältel teadvusel ainult tänu nuuskpiiritusele, mida õde mulle üle näo määris (ka päris ebameeldiv tunne muide), samal ajal püüdes mulle selgeks teha, et mingil juhul ei tohi silmi kinni panna (mida tahtsin teha selleks, et ei peaks instrumente ja verd ise nägema). Õnneks ma ei imetanud, sest põletiku tõttu tuli läbi teha üks päris kange antibiootikumikuur, ja valuvaigistite all elamist jagus pikkadeks päevadeks. Esimesel hommikul pärast operatsiooni ärkasin pea suures vere-ila loigus. Mõnus, eks?
Teise lõikuse aeg seati kuu pärast esimest, kuid kuna selleks ajaks ei olnud esimene haav veel paranenud, lükati teine lõikus veel kuu võrra edasi. Protsess ise kulges sama ebameeldivalt, aga oi, kui õnnelik ma koju sõites läbi valu olin - viimaks on see kõik läbi, ma ei pea enam kunagi ühegi tarkushamba pärast kannatama! Jess!
Tutkit, brat... Hullem ootas veel ees. Lõikuste jaoks tehtud röntgenülesvõte näitas raseduse ajal katki hammustatud hamba all tillukest põletikukollet. Arst soovitas lähiajal Tallinnasse mikroskoobi abil toimuvale juureravile minna, kuid samas netis, et las tarkusehamba haavad paranevad enne kenasti ära - kiiret pole, kuna katkine hammas on ikkagi suretatud ja päriselt valutama ei tohiks see hakata.
Ei hakanud jah, päris pikalt ei hakanud. Kuni äsjamöödunud uusaastaööni, mil ammu surnuks tunnistatud hammas ärkas täiega ellu ja läks nii tugevasse põletikku, et lahkelt valguvaigistavaid süste jaganud kiirabitöötajad muretsesid sepsise pärast. Välja tõmmata seda hammast ei saanud, sest koed olid nii paistes, et tuimestavad süstid ei toiminud.
Esialgu kirjutati lihtsalt antibiootikumid, sest hamba kallale minekuks oli vaja põletik pisutki alla saada. Arst lihvis hamba madalamaks, kuna see oli teistega võrreldes nii kõrgele paistetanud, et ma ei saanud süüa. Kuna põletik ikka suurenes, siis avati juurekanalid, et mäda saaks välja voolata ja arst lokaalselt ravimit manustada. Kuid et põletik ka neljandal päeval ikka aina hullemaks läks, tunnistati läbitud rohukuur kasutuks ning kirjutati uus ja kangem antibiootikum. Lõpuks oli aga abi alles sellest, kui põske tehti sisselõige ja paigaldati pisike dreen, mille kaudu kogunenud mäda sai välja voolata. Kuna mul on väga madal valulävi ja tuimestus ju ei toiminud, olin pärast igapäevast arstilkäiku valust ja hirmust šokiseisundis, värisesin üle keha tahtele allumatult. Müts maha pooleaastase järjekorraga hambakliiniku ees, kes leidis minu aitamiseks iga päev aega, sealjuures ise mulle koju helistades, muretses, tagasi kutsudes, ja raha selle eest ei võetud.
Päris ausalt - need päevad moodustasid kõige hullema nädala mu elus. Jah, sünnitus on ka päris valus, aga see saab ikkagi päeva jooksul läbi, või halvimal juhul homseks! No ja kahjuks ei ole välja mõeldud epiduraalanalgeesiat, mis tuimestaks pea. Lisaks valule pidin muretsema ka oma maksa ja neerude pärast, sest tarbisin lubatust oluliselt enam valuvaigisteid.
Nüüd on põletik taandunud ja esmane mikroskoobiga juureravi tehtud, kuid vähemalt üks kord veel käia ja ka siis ei anna keegi garantiid, et keeruliste juurekanalitega hammas tulevikus uuesti põletikku ei lähe. Kokku kulus mul aasta aja jooksul hambaravile umbes 450 eurot (olenemata sellest, et põletiku ravi oli tasuta). Kuna juureravi on pooleli ja see hammas vajab tulevikus ka krooni, ootab veel ees vähemalt 600-eurone väljaminek.
Loodan, et need kirjeldused on piisavalt hirmuäratavad, et minu kogemusest õppida: hambad tuleb enne rasestumist korda teha, mis siis, et see on tülikas, valus ja kallis. Augud parandada, peetunud tarkusehambad ära opereerida, röntgenil silma jäävad juurekanalid puhastada, mitte võimalikku põletikku, ebaedukat lõikumist, paremat aega või rohkemat raha ootama jääda. Pärast on veel hullem!
